ONLINE-INTERVJUU | Terviseamet: koroonavastane vaktsineerimine on ainus võimalus normaalse elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks
(379)
Kui on käimas aktiivne pahaloomulise kasvaja ravi, kes siis suunab vaktsineerima? Perearst ei tea raviplaani ette ja peaks konsulteerima onkoloogiga. Onkoloog vaktsineerima ei saa suunata, kuigi raviplaani järgi oleks kohe hea ära teha vaktsineerimine, aga perearst ütleb, et pole veel minu riskigrupi juurde jõudnud. Kes selliseid olukordi koordineerib?
Immunoprofülaktika ekspertkomisjon on määratlenud riskirühmade loetelu, kes oma vanuse või terviseseisundi poolest kuuluvad COVID-19 riskirühma. Riskirühmade (sh onkoloogiliste haigete) vaktsineerimine toimub eelkõige perearstikeskustes. Perearst võtab patsiendiga ühendust ja lepib patsiendiga kokku vaktsineerimise kuupäeva.
Sellegipoolest on teatud onkoloogilised patsiendid rohkem haigla vaateväljas ning nende vaktsineerimine võib olla mõistlik korraldada haiglatingimustes. Onkoloogia patsiente, kes saavad keemia- või kiiritusravi, võib seetõttu vaktsineerida ka haiglas. Haigla korraldab sel juhul vaktsiinidooside tellimise ja ka vaktsineerimise. Üldjuhul kehtib printsiip, et teine doos tuleks manustada samas kohas, kus manustati esimene. Kui see ei ole võimalik (näiteks haigla asub inimese elukohast kaugel, teises maakonnas vms), tuleb teise doosi manustamiseks eraldi kokku leppida oma perearstiga.
Onkoloogilised haigused ei ole vaktsineerimiseks vastunäidustus. Vaktsineerimine on onkoloogilistel patsientidel eriti näidustatud, kuna neil on väga kõrge risk COVID-19 infektsiooni raskeks kuluks.
Onkoloogiliste patsientide vaktsineerimiseks sobivad kõik Eestis kasutusel olevad vaktsiinid. Alla 70-aastaseid inimesi vaktsineeritakse hetkel AstraZeneca vaktsiiniga. Üle 70-aastaseid vaktsineeritakse Pfizer ja Moderna vaktsiinidega.
Olen 57-aastane II tüüpi diabeetik. Kui ekspertkomisjon otsustas, et AstraZenecaga ei vaktsineerita üle 70-aastaseid, sain aru, et ka mitte kaasuva haigusega inimesi, olenemata vanusest. Nüüd aga seda pole üle korratud. Immuunsuse saavutab AstraZenecaga ju alles 2,5 kuu pärast, juba iseenesest see faktor peaks olema põhjus hoida Pfizer või Moderna riskirühmale. Kas olen õigesti aru saanud, et AstraZeneca pole mulle sobiv?
Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni soovituse kohaselt kasutatakse AstraZeneca vaktsiini COVID-19 haiguse vastaseks immuniseerimiseks alla 70-aastastel inimestel, olenemata kaasuvatest haigustest, kuni andmeid efektiivsuse kohta vanemaealistel koguneb juurde (uuringud jätkuvad).
Pfizer/BioNTechi vaktsiini ja Moderna vaktsiini kasutatakse komisjoni soovitusel üle 70-aastaste vaktsineerimisel sõltumata kaasuvatest haigustest.
Kliiniliste uuringute andmed AstaZeneca osas näitasid, et esimese ja teise doosi vahel tuleb eelistada pikemat intervalli kui 6 nädalat, kuna vaktsiini efektiivsus on sel juhul tõenäoliselt kõrgem. Eesti immunoprofülaktika ekspertkomisjon otsustas manustada AstraZeneca COVID-19 vaktsiini teise doosi 8 nädalat pärast esimest doosi.
Ühendkuningriigi andmetel on AstraZeneca vaktsiin ka esimese doosi järgselt efektiivne sümptomaatilise COVID-19 haiguse ennetamiseks ja väga efektiivne raskete haigusvormide ennetamiseks.
Kas ja kui kaua olen nakkusohtlik, kui pärast AstraZeneca süsti nädalaks haigeks jään, nagu mõnedega on juhtunud?
Kui pärast 1. või 2. vaktsiinidoosi saamist haigestub inimene COVID-19 haigusesse, siis võib ta olla nakkusohtlik enamikel juhtudel kuni 10 päeva ja peab viibima isolatsioonis.
Olen 30ndate alguses terve, aktiivne inimene. Miks peaksin laskma ennast vaktsineerida haiguse vastu, mille suremusprotsent on minuvanuste seas 0-0.1% ning mille vaktsiini pikemaajalisemad toimed on meile veel üldsegi teadmata?
COVID-19 haiguse vastane vaktsineerimine on tõenäoliselt ainus jätkusuutlik lahendus COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ning normaalse elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks. Iga inimese panus on oluline, et COVID-19 pandeemiat peatada.
Kõik Eestis saadaolevad COVID-19 vaktsiinid on väga efektiivsed raske haigestumise vältimiseks. Isegi kui mõni vaktsineeritud inimestest haigestub, põeb ta haiguse läbi kergemalt haiglasse sattumata.
COVID-19 vastase vaktsineerimise esimesed tulemused on näha ka Eestis – tervishoiutöötajate seas on COVID-19 haigusesse haigestumine langenud. Sama kinnitab teiste riikide kogemus – nii Ühendkuningriigis kui Iisraelis on juba praeguseks raske haigestumine ja hospitaliseerimised vähenenud enam kui 80%.
Vaktsineerimine on kordades ohutum kui COVID-19 haiguse läbipõdemine. COVID-19 haiguse kulg on ettearvamatu ja patsienditi erinev – teiste kaasuvate haiguste või kõrge ea tõttu võib haigus kulgeda väga raskelt. Samuti ei ole hetkeseisuga teada COVID-19 haiguse läbipõdemisega kaasneda võivad pikemaajalised mõjud.
Praeguseks teadaolevate andmete ja varasemate teadmiste põhjal võime eeldada, et COVID-19 vaktsiinid kaitsevad ka viiruse edasikandumise eest suhteliselt hästi – täpselt kui hästi ja efektiivselt, saame teada aja jooksul, sest uuringud käivad.
Ennast vaktsineerides kaitseme ka neid, kes ise end kaitsta ei saa. Meie hulgas on ka inimesi, kes oma terviseseisundi tõttu ennast vaktsineerida ei saa.
Praeguseks on uuringutest kindlad andmed, et vaktsineerimisjärgne immuunsus kestab vähemalt 6 kuud, kuid võime eeldada, et immuunkaitse kestab siiski palju kauem. Uuringud immuunvastuse kestuse selgitamiseks alles käivad ja andmeid koguneb ajaga juurde.
Vaktsineerimine annab järk-järgult piirangute leevendust. Vaktsineerimiskuuri läbinud inimene ei pea lähikontaktsena või reisilt tulles Eesti riigipiiri ületades isolatsiooni jääma järgneva 6 kuu jooksul pärast vaktsiinikuuri saamist. Kui saame rohkem andmeid, on võimalik, et isolatsioonivabastuse aeg pikeneb veelgi.
Minu poeg jäi enne eelmise aasta jõule koroonasse. Olin temaga enne diagnoosi saamist pidevalt kontaktis, aitasin õppetööd teha. Pärast diagnoosi püüdsin ikka mingil määral distantsi hoida, kuid mitte väga rangelt. Kuid mina ei haigestunud. Seepärast mõtlen, et kas mul on üldse vaktsineerida vaja, eriti AstraZenecaga, millel on palju kõrvaltoimeid? Tean tuttavaid inimesi, kes on pärast vaktsiini saamist olnud palavikus 39-40 kraadi. Milleks ilmaasjata elada üle võimalikku 40-kraadist palavikku?
On tõepoolest olnud juhtumeid, kus üks pereliikmetest on olnud COVID-19 positiivne, kuid tema teised pereliikmed ei ole haigestunud. Põhjuseid võib olla erinevaid (kas põetakse raskelt või kergelt, sh viirusosakeste arv inimese organismis, nakkusohutusmeetmete järgimine jne). See, kui inimene on olnud kontaktis COVID-19 positiivse juhuga, aga pole haigestunud, ei välista paraku nakatumisvõimalust järgmisel kokkupuutel viirusega.
Vaktsineerimine on kordades ohutum kui COVID-19 haiguse läbipõdemine. COVID-19 haiguse kulg on ettearvamatu ja patsienditi erinev – teiste kaasuvate haiguste või kõrge ea tõttu võib haigus kulgeda väga raskelt, ka noortel inimestel.
Vaktsiinid on nii ohutuse kui ka efektiivsuse poolest ühed enam uuritud ravimid, kuid nagu kõigil ravimitel, võib ka COVID-19 vaktsiinidel esineda kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimeid ei esine siiski kõigil inimestel. Kui kõrvaltoimed esinevad võivad need olla häirivad ja põhjustada ajutist ebamugavust, kuid enamasti on need kerged ja iseparanevad.
Tüüpilisemad kerged kõrvaltoimed, mida COVID-19 vaktsiinide puhul võib esineda on: süstekoha valu ja turse, peavalu, palavik, halb enesetunne, iiveldus, lihasvalu, liigesvalu. Kõik teadaolevad vaktsiiniga seostatavad kõrvaltoimed on kirjas vaktsiini pakendi infolehes.
Tõsiseid kõrvaltoimeid esineb väga harva. Tõsiseks kõrvaltoimeks loetakse allergilisi (ülitundlikkus) reaktsioone, mis tekivad väga harva. Selleks puhuks on vaktsineerijal alati olemas vajalikud esmaabivahendid. Allergiline reaktsioon tekib üldjuhul lühikese aja jooksul pärast vaktsineerimist. Seetõttu tuleb jääda pärast vaktsiinisüsti saamist veel vähemalt 15 minutiks tervishoiutöötaja jälgimise alla.
Arvestada tuleb sellega, et COVID-19 vaktsiinid võivad sõltuvalt vaktsiinist kas pärast esimest või teist doosi tekitada immuunsüsteemi vastusena vaktsiinile üldnähte ja süstekoha reaktsioone, mis näitavad, et vaktsiin toimib, aga neid ei teki kõigil ja see ei tähenda, et neil vaktsiin ei toimi. Immuunsüsteemi aktiveerumise nähtudena tekivad sagedasemad kõrvaltoimed, nt palavik, liigesvalu, halb enesetunne kuni paar-kolm päeva pärast vaktsineerimist.
Üldjuhul mööduvad need sümptomid paari päeva jooksul. Juhul, kui sümptomid kestavad kauem, tuleks kindlasti võtta ühendust oma perearstiga või helistada perearsti nõuandeliinile numbril 1220. Kõiki terviseprobleeme ravitakse parimal moel sõltumata sellest, kas need on vaktsiiniga seotud kõrvaltoimed või muud tervisenähud.
Kui palju viimase nädala jooksul surnud või intensiivravis olevatest inimestest kuuluvad nn vaktsineerimise riskirühma? Küsimuse taust on see, et kui vaktsineerimine vähendab raskeid haigusjuhtumeid, siis kas meie sihtrühmad on õigesti valitud ja lihtsalt me pole piisavalt kiiresti neid inimesi vaktsineerida jõudnud või peaks sihtrühmi korrigeerima, et surmade ja raskelt haigete hulka vähendada?
COVID-19 haiguse epidemioloogiline ülevaade asub siin. Surmade ja raskete haigusjuhtude vältimiseks on oluline kaitsta vaktsineerimisega vanemaealisi ja kaasuvate haigustega inimesi.
Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni praegu kehtiv soovitus kuni täiendavate andmete laekumiseni on kasutada üle 70-aastaste vaktsineerimiseks Pfizer/BioNTechi ja Moderna vaktsiine ning alla 70-aastaste vaktsineerimiseks AstraZeneca vaktsiini. Peamiseks probleemiks on siiani olnud vaktsiinide piiratud tarnekogused, mistõttu pole olnud võimalik võimaldada vaktsineerimist kõigile riskirühma kuulujatele.
Kui COVID-19 läbi põdenud inimesel on antikehad, siis miks ta peab maski kandma?
COVID-19 haiguse läbipõdemine ei kindlusta nakatumise ja sümptomaatilise ning asümptomaatilise haiguse eest. Ka COVID-19 läbipõdenud inimene võib korduvalt nakatuda ja viirust edasi kanda.
Maskikandmine, sotsiaalne distantseerumine jm nakkusohutuse meetmed peavad jätkuma ka lähitulevikus, niikaua kui COVID-19 haiguse epideemia kuulutatakse lõppenuks.
Lisaks käesolevale COVID-19 haiguse epideemiale peame vaatama ka kaugemale tulevikku. Selleks, et olla ka edaspidi valmis epidemioloogilisteks väljakutseteks, peavad nakkushaiguste levikut ennetavad käitumismustrid (sh maskide kandmine, käte- ja respiratoorne hügieen jm) muutuma ühiskonnas pigem iseenesest mõistetavaks heaks tavaks kui ajutiseks ebamugavuseks, millest ihkame esimesel võimalusel vabaneda.
Olen aru saanud, et ka vaktsineeritud isik võib ka olla viirusekandja. Miks ei pea siis vaktsineeritud lähikontaktne olema isolatsioonis vaid võib ringi käia ja viirust levitada?
Hetkel on andmed selle kohta, kas vaktsineerimine ka viiruse edasi kandmist takistab, veel piiratud. Samas on teada, et vaktsineeritud inimesed kannavad viirust edasi tunduvalt vähem kui vaktsineerimata inimesed.
Vaata lisaks viimaseid artikleid sel teemal siit.
Vaktsineeritud lähikontaktne ei pea küll isolatsiooni jääma, kuid peab kandma maski lähikontaktsuse perioodi jooksul ning järgima teisi nakkusohutuse meetmeid.
Kui vaktsineeritud kodanikud kannavad viirust edasi samamoodi nagu mitte-vaktsineeritud, siis miks on vaja vaktsiinipassi? Kuidas aitab vaktsineeritud inimese edasi kantav viirus pandeemiat lõpetada paremini mitte-vaktsineeritud inimese omast?
Andmeid selle kohta, kuidas vaktsineerimine kaitseb asümptomaatilise nakkuse ja viiruse edasikandluse eest laekub järjest enam juurde. Iisraeli andmed näitavad, et kuigi vaktsineeritud inimesed võivad viirust edasi kanda (kuivõrd vaktsiinide efektiivsus ei ole alati 100%), siis sellegipoolest on vaktsineeritud inimestel tõenäosus viirust edasi kanda tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimestel.
Vaata näiteks siit.
Kas vaktsineeritu peab kandma maski? Kui jah, siis miks?
Vaktsineeritud inimene peab kandma maski alljärgnevatel põhjustel.
1. Ükski kasutavatest COVID-19 vaktsiinidest ei ole sada protsenti efektiivne nakatumise ja sümptomaatilise ning asümptomaatilise haiguse ennetamisel. Ka vaktsineeritud inimene võib nakatuda ja viirust edasi kanda, kuigi vähemal määral kui vaktsineerimata inimene.
2. Vaktsiinid ei taga kohest kaitset. Ka teise süsti saamise järel kulub veel teatud aeg maksimaalse kaitse väljakujunemiseni.
3. Inimestel, kel mõne haiguse tõttu on immuunsus alla viidud, võib vaktsiini tõhusus olla lubatust väiksem ja mask on oluline täiendav kaitseviis.
4. Viirus muutub pidevalt. Mida rohkem inimesi haigust põeb, seda kiiremini see ka areneb. Väljatöötatud vaktsiinid ei pruugi ära hoida uute muteerunud viirusetüvede laastavat mõju. Senised uuringud on küll näidanud, et vaktsiinid töötavad praeguseks tuvastatud enam nakkavate variantide puhul, kuid maskid kaitsevad koroonaviiruse mistahes tüve eest, samuti ka teiste õhu kaudu levivate haiguste eest.
5. Eestis on hetkel väga kõrge COVID-19 haigestumise tase ja järelikult ka väga suur viirusesse nakatumise risk.
Kui paljudel Eesti inimestel on loomulik immuunkaitse COVID-19 vastu? Kas sellisel olemasolul ei pea vaktsineerima?
COVID-19 haiguse läbipõdenuid tuleb vaktsineerida vaid ühe vaktsiinidoosiga nädal kuni kuus kuud pärast tervenemist, ta loetakse vaktsineerituks järgmise 6 kuu jooksul pärast vaktsineerimist.
Inimestele, kes pärast esimese vaktsiinidoosi manustamist COVID-19 haigusesse haigestuvad, teist doosi ei manustata ning ta loetakse vaktsineerituks järgmise 6 kuu jooksul.
Miks ei räägita ja soovitata tarbida rohkem D-vitamiini? Selle kasulikkuse kohta raske COVIDi ennetamisel on tänaseks palju tõendusmaterjali, samal ajal kui hind ja kõrvalmõjud on minimaalsed. Suurbritannia NHS (tervishoiusüsteem - toim.) isegi jagab elanikkonnale tablette tasuta.
D-vitamiinil on väga oluline roll kaltsiumi ainevahetuse regulatsioonil. D-vitamiini vaeguse korral langeb kaltsiumi imendumine soolest, mistõttu ei suuda organism ennast piisavalt kaltsiumiga varustada. See võib põhjustada väga erinevaid terviseprobleeme – luud hõrenevad ja kaotavad oma mineraalset tihedust, hambad kaotavad tugevust ning lagunevad, lihaste (sh ka südamelihase) funktsioon halveneb.
D-vitamiini vähesus võib täiskasvanutel viia osteoporoosi ja luumurdude tekkeni. Lastel ja noortel soodustab D-vitamiini vähesus luustiku arenguhäirete väljakujunemist. Madal tase võib tingida osteomalaatsiat ja rahhiiti, Osgood-Schlatteri tõbe, Sinding-Larsen-Johansseni tõbe, Schauer-manni tõbe, harva ka idiopaatilist juveniilset (laste) osteoporoosi.
D-vitamiini puudusel on oluline roll ka ühe raske liigeshaiguse – Perthese tõve – tekkel. Selle haiguse kõrgem levimus on põhjamaades, kus tingituna päikese madalast intensiivsusest on D-vitamiini vähesus laialt levinud probleem.
D-vitamiinil on roll lihase kontraktsioonijõu tagamises. Seetõttu võib vitamiini vähesus tingida lisaks luude probleemidele ka noorsportlastel madalamat sooritusvõimet ja eakatel inimestel sagedasemaid kukkumisi ja luumurde.
Hoolimata D-vitamiini kasust puuduvad tänaseks piisavad tõendid D-vitamiini rollist COVID-19 ennetamiseks või raviks ja seda teemat tuleks edasi uurida.
Vaata siit.
