"Olukord on kriitiline. Hullem kui kunagi varem," rääkis Starkopf Delfi Erisaate podcastis. "Me näeme nakatumist ühiskonnas inimeste hulgas. See järk-järgult, päev päeva järel tõstab haiglaravi vajadust. Haiglaravi vajadus ei kerki plahvatuslikult ühe või kahe päevaga. Me näeme, et see oli 500, oli 520, nüüd on see 560 inimest haiglas. Võib ennustada, et nädala lõpuks on see 600. Ja niimoodi see järk-järgult läheb ja läheb ja läheb. See tähendab haiglate elu totaalset ümber korraldamist, igasuguse plaanilise arstiabi katkemist. Ja õige pea jõuame ka olukorda, kus erakorraliste haigete abi võib osutuda suboptimaalseks. See tähendab, et meil ei pruugi olla võimalust saata kõiki haigeid, keda vaja hospitaliseerida, kohe ja kiiresti nendesse osakondadesse, kus nad ravi vajavad. See tähendab plaaniliste operatsioonide edasilükkamist, haigete edasiviimist mitte kodule kõige lähemal olevatesse haiglatesse."

Starkopf peab lühinägelikuks vaadet, et kuna meditsiinisüsteem tuleb hetkel veel koormusega toime, siis pole muretsemiseks põhjust. "Tänased 1000 haiget päevas ei tähenda veel automaatselt tänasel päeval haiglate ülekuhjumist. Aga see tähendab haiglate ülekuhjumist siit kümme päeva edasi. Aga too kaks nädalat ette vaadates, siis on nakatumisi juba 2000 inimest päevas. Ehk siis see on teatud viiteajaga protsess. See surve haiglatele tuleb kahe kuni nädala pärast."

Anestesioloogia ja intensiivravi professor oli kindel, et tänasest Eestis kehtima hakanud uued piirangud aitavad nakatumiste "suunda" muuta, kas aga piisavalt, selles veendunud ei olnud. "Ma pigem olen küll seda meelt, et tänases päevas ega meil väga palju ootamisruumi või varuvariante ole, siin me peame ikkagi oleme konkreetsed ja üsna ränkade piirangute sisseaseadjad lähemaks neljaks või kaheksaks nädalaks."

Kuula saadet:

1x
00:00

Küsimuse peale, kuidas haiglatöötajad vastu peavad, kostis Starkopf pärast pikka mõttepausi: "Tahaks hoida positiivset nooti ja öelda, et hästi läheb. Aga noh, see on ilmselgelt natuke liiga naiivne ja liiga optimistlikult üle pakutud. Aga inimesed teevad oma tööd pühendumusega, selgelt aru saades oma kohusest, oma rollist. Suudetakse hoida vaimu ja meeskonnatööd kõrgel. Loomulikult ja mõistetavalt kostab siin-seal väsimust ja ületöötamist. Meil on talvepuhkuste hooaeg - märts on talvepuhkuste aeg, veebruar samuti, mitmel pool oleme sunnitud talvepuhkusi edasi lükkama. Aga varsti saab seda juba aasta edasi lükatud. See on väga keeruline, inimesed peavad saama ka puhkusele. Kui keegi saab puhkusele, siis peab keegi tema tööd tegema. Kui need on ületunnid, siis kellegi ületunnid veel kahekordistuvad. Aga niimoodi me tublid vanemõed-osakonnajuhid suudavad töötajad motiveerida, leida neid lahendusi... Püsime!"

Starkopf nõustus, et paradoksaalsel moel võib tervishoiusüsteemi jaoks üks raskemaid hetki saabuda hoopis siis, kui suurem koroonalaine läbi saab.

"See on samavõrra kriitiline moment kui kriisis endas olemine. Kui nüüd ühel hetkel haigestumine ja nakatumine väheneb, haiglaravikoormus väheneb, vaktsineerimine laieneb, jõuame sinna, kus saame mingisugusesse normaalsesse elurütmi tagasi pöörduda... Siis on väga inimlik ja mõistetav, et suur osa tervishoiutöötajaid tahaks siis öelda, et me oleme nüüd välja teeninud kahekuuse puhkuse. Aga tegelikkus on see, et nüüd tuleb seni tegemata töö suure hooga järgi teha. See ei saa olema kerge moment."