Ema tunnetelõksus endast väga erineva lapsega: need pidevad optimistlikud endaks jäämise loosungid võivad mõjuda lausa hävitavalt!

"Mulle tundub, et korrutatakse igalt poolt hommikust õhtuni "teem mis sind õnnelikuks teeb, siis saabub edu", "ole see, kes sa oled, saabub rahu, edu ja õnn" ja muud sarnasess stiilis loosungeid. Aga tulles nüüd lapsekasvatuse juurde, siis sellised loosungid võivad mõnel juhul väga hävitavad olla," räägib 5,5-aastase poja ema Mariliis avameelselt oma mõtetest ja tunnetest.

Lihtsalt, kui sa ei tunne ühisosa oma lapse huvide ja temperamendiga, sa ei oska loomulikul viisil mitte kuidagi end tunda hästi selles rollis, mis tema vanemaks olemine on, siis ei saa ju jääda endaks, vaid pead end hakkama väänama ja muutma lapse järgi. Ja mida erinevamad on teie temperamendi-tüübid, seda raskem ju on end sundida sellesse suhtesse sobivaks.

Mingi maani oleme täiskasvanud ja targemad, aga mingilt maalt saabub see "ma olen end täiesti ära kaotanud" tunne, see tunne, et ma ei jaksa enam end hoida selles poosis, mida pean hoidma, olema nii ja naa vormis lapse heaks.

Ja samas – kui sa ei naudi neid tegevusi, mida laps naudib, aga sunnid end neid tegema, siis see kumab tegelikult ju lapsele ka. Või vastupidi – kui sa siis sunnid lapsele peale oma huvisid, siis tema tunneb stressi ja ebamugavust. Kus see tasakaal siis on, kui üks on lind, kes tahab lennata ja teine on kala, kes tahab ujuda? Kuidas te siis ennast ei kaota, kuidas te ei sunni lapsele peale enda "mina", kuidas te ei muutu võltsiks? Kuidas te ei väsi ära sellest pidevast enda voolimisest, mis vahel on nii vastu karva ja tekitab stressi?

Ma olin lapsest saati kass, kes kõndis omapead ja mul on laps, kes ütleb "emme ma ei taha sinna mänguväljakule minna seal pole inimesi". Tema naudib inimeste seltskonda - see on vaid lihtne näide, millesse ei tohiks kinni jääda, sest siin taga on palju sügavamad omadused, mis igapäevaseid valikuid ja soove kujundavad ja eri suunas käru vedama panevad.

Paljud tahaksid ilmselt siinkohal küsida, miks sa said siis lapse, kui inimesed sind 24/7 ära väsitavad. Ma tõesti lootsin, et mu laps veidigi minu nägu. Aga me oleme öö ja päev. Ma näen, et minu eraklikkus ja eemalolek peegeldub lapsest – ta tunneb, et teda nagu ei tahetaks ja see ei ole kohe üldse nii, sest tegelikult on ta kõige kallim tegelane üldse mu elus.

Aga kui sa kuuled taas ja taas nõuannet stiilis "ole see, kes sa oled, et õnnelik olla" siis lõpuks oled lihtsalt üks depresiivne kurb inimene, sest lapsevanemaks olemine on ilma loomulike isikuomadusteta tõsine eneseületamine ja kohe kindlasti mitte ligilähedane sellele, kes sa oled.

Kõigist teistest suhetest saad isikuomaduste sobimatuse korral lihtsalt välja astuda ja minna oma teed... lapsega suhtes sellist varianti ei ole. Eks muidugi on neidki, kes sellest suhtest eri teid pidi lõpuks lähevad, kõik me teame kedagi kes oma vanematega üldse ei suhtle, aga minu jaoks sellist varianti ei ole – see, et mulle meeldib erinev elurütm ja ma olen erinev, ei tähenda, et ma oma last piiritult ei armastaks. Ma lausa jumaldan seda, et temas on need omadused, mis minus täiesti puuduvad.

Emad, kes sama tunnevad, ma siiralt sooviks teada, kuidas te siis end ja last hoiate kui teil on seda ühisosa näpuotsatäis vaid?

Postitus ilmus algselt Facebooki-grupis Positiivne ja Rahumeelne vanemlus ning kasutatud siin toimetatud kujul autori loal.