Ema on rahul: jumal tänatud, et sel koolivaheajal saab laps puhata, mitte võistelda, kel oli ägedam reis!

Kuulen ümberringi nii palju hala selle üle, kui kurb ja õudne on elu, et ei saa koolivaheajal välismaale sõita. Mina olen tänulik ja rahul – lõpuks ometi olen pääsenud sellest võistlusest, et kellel oli kõige ägedam vaheaeg.

Mu lapsed saavad olla rahulikult kodus ja ennast päriselt välja puhata. Kooliaasta algus on olnud ikkagi kohutavalt raske, sest lisaks selle aasta materjalile on tulnud uuesti üle korrata ka eelmise kevade õppetükid, lisaks on koolis kehtestatud distantsõppepäevad. Ehk siis lapsed peavad iseseisvalt kodus neil päevil õppima sama hästi kui õpetaja juhendamisel. Kes küll arvab, et see on hea mõte??? Lisaks käivad mu lapsed veel trennis ja muusikakoolis, nii et igavust neil polegi aega tunda. Ja mul on hea meel, et nüüd lõpuks neil see võimalus on.

Lasen neil magada nii kaua kui nad tahavad ja õhtul olla üleval seni, kuni soovivad. Las vedelevad päev otsa diivanil telekat vaadates.

Vahepeal käiakse sõpradega õues ja mängitakse koos mingeid arvutimänge ja siis jälle vedeletakse. See ongi puhkus ja sellist aega ongi lastel hädasti vaja! Jah, muidugi on ka soojal maal mõnus puhata, aga olgem ausad, reisil olles on ikkagi kogu aeg nii palju tegemist ja vastu tuleb võtta nii palju uut informatsiooni. Ja koolivaheajareisid ei ole ju puhkamiseks, oh ei, need on selleks, et saaks klassikaaslastega võistelda selles, kes lendas kaugemale, kes käis kõige rohkem veepargis, kes ujus delfiinidega ja kes ratsutas ükssarvikutega…

Ei saa niisama rannas pikutada ja hotelli basseinis ujuda, see on juba täiesti eilne päev ja kuulub kategooriasse “piinlik ja igav puhkus vanematega”.

Laste õnneks on meie pere ka koolvaheaja välistel aegadel aktiivne, meile meeldib mööda kodumaad ringi rännata ja põnevaid paiku külastada. Nii et meil ei olegi vajadust just praegu ronida kuhugi ülerahvastatud spaasse või muuseumisse. Meie abikaasaga käime tööl ja lapsed vedelevad kodus. Meile meeldib.

Aga teistele ei meeldi! “Mis mõttes su lapsed ei tee koolivaheajal midagi? Kuidas neil igav ei ole? Nii palju on ekraani ees?” Issand kui palju ma olen selliseid hüüatusi kuulnud. Nagu selles oleks midagi piinlikku, ebaloomulikku või ebasobivat, et lapsed ongi koolivaheajal kodus. See ägedaima koolivaheaja võistlus on nii sügavale sisse juurdunud inimestele, et mõte sellest, et lapsel on lihtsalt aega laps olla ja end välja puhata, tundub nii paljudele nii võõristav. Kahju neist.

Soovitan: võtke ise endale üks selline mitte midagi tegemise päev või võimalusel isegi nädal ning vaadake siis, mis tundega pärast seda on kooli või tööle minna. Võin kinnitada: jumala mõnus! Värske ja puhanud tunne. Lastele peab ka seda luksust lubama!

Mõnusat koolivaheaja jätku kõigile ja laske siis lastel niisama olla!