Avasta kodumaa võlusid: süsta- ja rabamatkal näed Eesti looduse ilu täiesti uue pilguga
Uurisime Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse õppejõult ja kogenud matkajuhilt Mart Reimannilt, mida meeldib inimestele käesoleval hooajal aktiivse tegevusena ette võtta. Reimann vastab, et Eesti inimesed on palju liikuvamaks muutunud. “Kuurortlinnade puhkused, firmade suvepäevad ja grillipeod on asendunud paarikümne kaupa merel või rabamatkal käimisega. Seda nii sõpradega kui ka osakondade lõikes meeskondadega. Looduses liikumine on kasvav trend. Välismaale reisimise piiratuse tõttu on eestimaalased järjest rohkem avastamas meie kodumaa võlusid.”
Eesti looduse võrratut ilu on kiidetud palju, kuid tõeliste Eestimaa pärlitena on sel aastal avastatud meie meri, saared ja rabad. Mart Reimann räägib, mida meie looduse kaunimad paigad meile pakuvad.
Põhja-Eestis valitakse süsta- ehk kajakimatkad merel
Eestis on üle 1500 saare ja kõige populaarsemad matkad on praegu just merel. Enamik väikesaari ümbritsevast rannikumerest on väga madal ning teiste meresõiduvahenditega on ligipääs väga piiratud. Kuna süst saab liikuda ka vaid 20 cm sügavuses vees, saab süstaga meie väikesaartele läheneda igast küljest. Sellist mitmekesist rannikut, kus päevasel matkal saad imetleda nii pankrannikut kui liivaranda, randuda nii moreenrannikul kui roostikus, mujalt maalmast ei leia.
Merel ei ole ühesuguseid hetki, meri muutub pidevalt. Kord puhub tuul ühelt, kord teiselt poolt ja lained muudavad oma suunda ja kuju pidevalt ning alati paistab sihtmärk. Merel ei ole kunagi ka tüütavaid putukaid ning ka saartel tülitavad putukad matkalisi harvem kui mandril.
Paljud paarid valivad õhtuse, romantilise päikeseloojangumatka. Meri on siis vaiksem kui päeval ja värvidemäng on lummav, sageli isegi pilvise ilma korral, kuna merre vajudes peegelduvad pilvedelt veel eriti huvitavad värvid.
Laste ja noortega valitakse meresõidu asemel tihti jõesõit, kus praegusel ajal käiakse kopraid vaatamas. Süstadega sõidetakse enamasti kahekesi, kuna see on kergem variant kui üheses süstas. See annab võimaluse meeskonnatöö harjutamiseks, looduse vaatlemiseks, pildistamiseks.
Teatud piiranguid seab siiski tuul, kuna tormiga süstaga merele minna ei saa.
Kuhu ja millal minna Eesti rannikul
Meri soojeneb ja ka jahtub kaua ning kevadisel ajal on paljudel saartel ka lindude pesitsemisest tulenevad piirangud. Seega on parim aega merel minna juuli lõpust kuni septembri lõpuni. Just septembris on merel tunduvalt soojem kui mandril, kuna mere jahtumine võtab aega. Meie saared pakuvad avastamisrõõmu nii loodus- kui kultuurihuvilistele. 1500 saarest on läbi aegade asustatud olnud 40 saart, kus praegu võib leida palju ajalugu ja jälgi endiste elanike tegemistest. Saari on kõikjal meie rannikumeres. Huvitava ajaloo ja loodusega on just Tallinna ümbruse väikesaared, kuhu võetakse tihti ette õhtune matk peale tööpäeva. Nii Aegnalt kui Pedassaarelt leitakse 3-4 tunniks palju avastamisrõõmu. Pikemateks matkadeks valitakse pigem Kolga lahe või Pakri saared põhjarannikul.
Rappa, kuid mitte ainult laudteele
Meie saarte ja ranniku kõrval on Eestimaale ainulaadsed ka rabad. Kui koroonaaja uudistes avaldati pidevalt pilte inimmassidest rabades, siis nüüd on küll inimesi vähem, aga endiselt avastatakse. Nii omapäi kui järjest enam matkajuhiga, et liikumine siduda teadmiste hankimisega ning avastada rohkem kui laudteel jalutamine pakub. Matkajuhiga minnakse laudisest kõrvale ja saadakse müstilisem elamus. Rabapinnas on väga ebaühtlase läbitavusega ja kogenud matkajuht eristab hästi kindla jalgealuse ja sellised kohad, kus kergesti vööni sisse vajuda võib. Seetõttu on teadlik juhendamine põnev ja turvaline.
Matkakorraldajate hea tava näeb ette, et kaitsealustesse rabadesse ei minda matkama jüripäevast jaanipäevani. Rabad ongi kõige huvitavamad just suve teises pooles, kui on võimalus murakaid korjata ja ka värvidemäng järjest kasvab. Septembris ja oktoobris on värvide tipphetked. Kõige kaunimad hetked ja värvid tabab siin kas päikese tõusul või loojangul. Siis laotub rabadele sageli ka uduvine, mis annab Eestimaa uhkusele veel salapära ja müstikat juurde.
Liikumine keerulisel, pehmel ja salapärasel pinnasel on justkui malemäng, siin tuleb mitmed sammud ette mõelda, kuna kui ühel hetkel laugaste ahelik tee läbi lõikab, siis tuleb jälle tükk maad tagasi jalutada ja otsast alustada. See on osutunud mõtteharjutuseks keset metsikut loodust, mis arendab nii strateegilist mõtlemist kui meeskonnatööd. Elamistingimused on siin kõigile rasked, seega on väga huvitav kuulata lugusid, kuidas erinevad taimed võitlevad ellujäämise nimel.
Läbi aegade on meie esivanemad rabades liikumiseks kasutanud sooräätsasid ehk soorajasid. Räätsad hõlbustavad tunduvalt liikumist pehmel ja keerulisel pinnasel. Vastavalt grupi huvidele võib räätsaretke rabas eesmärgistada kui meeskonnatöö harjutust või loodusõppe ja ellujäämisretke. Enamasti valitakse kergemalt läbitav teekond, sportlikumad seltskonnad aga ka suuremaid väljakutseid pakkuva pinnase.
Kas teadsid?
Sood jaotatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks.
Eestis on ligi 10 000 sood, mis moodustavad ca 22% meie pindalast.
Raba on üksnes sademest toituv soo, milles ladestub turvas, kasvades keskmiselt 1 mm aastas
Rabad on olulised magevee reservuaarid, Eestimaa rabades on 2,5 korda rohkem vett kui kõikides Eestimaa järvedes (v.a. Peipsi järv) kokku.
Kajakil ehk süstal on kuivkambrid, mis toimivad õhupatjadena, muutes selle uppumatuks.
Süst on hea sõiduvahend rannikumeres sõitmiseks, kuid süstadega on ette võetud ka ookeanide ületusi. Eestlased on sõitnud süstadega nii Soome kui Rootsi (ilma saatepaatideta).
Mart Reimann juhib Eesti ühte vanimat seiklusturismiga tegelevat ettevõttet Reimann Retked, mis korraldab aktiivseid ja harivaid matku Eestimaa looduses. Uuri matkade kohta lähemalt nende Facebooki lehelt — SIIT!
