Pool aastat suhkruta
“Mulle meeldib, kui pärast söömist on parem olla kui enne, mitte vastupidi,” ütleb luuletaja Triin Soomets (48). Toidutalumatuse testi põhjal sai ta soovituse loobuda roosuhkrust. Triin järgis pool aastat rangelt suhkruvaba dieeti, et näha, kas midagi muutub.
Kui selgub, et võiksin (roo)suhkrust loobuda, tundub see esialgu täitsa hea ja tore mõte. Nagunii ei pane ma iga kord kohvi sisse suhkrut, vahel hoopis kaneeli, kardemoni või mett, vahel ei panegi midagi. Pole probleemi! Ja magusast armastan ainult jäätist – ongi seda liiga palju söödud. Olen hiljuti avastanud, et kui magustoiduks võtta banaani ja pähkleid, on kõik samamoodi tore ja palju kasulikum takkapihta. Lihtne!
Esimene kuu: elu on ebaõiglane!
Teadvustan, et roosuhkur on nii pruun, fariin-, demerara jms suhkur. Tundub, et kõik magus on ära võetud ja elu on ebaõiglane. Midagi magusat peab ju olema, kus seda neetud roosuhkrut sees ei oleks! See, et mulle sobib mesi ja vähemalt 70protsendilise kakaosisaldusega tume šokolaad, miskipärast ei lohuta.
Hakkan poode läbi kammima. Suhkur, suhkur, igas magusas asjas on suhkur kohe esimesel, teisel või kolmandal kohal. Jõuan tervisetoodete riiuliteni ja biomarketitesse. Gluteenivaba, isegi laktoosivaba toitu tundub olevat palju rohkem kui suhkruvaba. No ei ole olemas seda, mida otsin. On küll puhast kookossuhkrut, palmisuhkrut, agaavi- ja vahtrasiirupit. Ostan siis neid.
Libistan pilgu üle jäätiselettide. Banaanist pidi saama suurepärast jäätist, kui see külmutada. Mida veel! Ei lohuta. Kodus otsin magustoiduks sügavkülmast mustikaid, puistan peale kookoshelbeid ja, oh õndsust, võtan kõrvale tahvli tumedat šokolaadi. Aga imelik, mustikad tunduvad piisavalt magusad ja šokolaadi läheb ainult tükikene.
