Demi Moore esmakohtumisest Ashton Kutcheriga: sel hetkel muutus ta armsast näitlejast kellekski äärmiselt huvipakkuvaks
Olin New Yorgis ja tegin pressituuri filmile „Charlie inglid“, mis oli minu jaoks täiesti teistsugune kogemus. See oli tõeliselt füüsiline, naiselik ja lõbus. Oli 2003. aasta kevad ja olin just lõpetanud koos Mario Testinoga ajakirjale Vogue kaanefoto pildistamise. Minu sõber Sara Foster helistas ja kutsus mind koos oma sõpradega õhtusöögile. Ta mainis, et tulemas on ka näitleja Ashton Kutcher, kes oli juba pikalt kaasa teinud telesarjas „Kuumad 70ndad“ ja kelle tähelend oli algamas. Ashton oli saavutanud üllatavat edu varjatud kaamera telesõuga „Punk’d“, mis oli tema enda loodud, ja nüüd oli tal käes tähtis hetk — ta oli sellel nädalavahetusel linnas, et olla külalissaatejuht komöödiasarjas „Saturday Night Live“.
Kogunesime kõik õhtu hakul tema hotellituppa. Ta oli just proovi lõpetanud ja tahtis kiiresti duši all ära käia. Ta kõndis oma sviidis ringi, rätik ümber, kui ma ennast vabandasin, et oma tüdrukutele helistada. Olin koridoris ja soovisin neile head ööd, kui uks avanes ja nüüd täielikult riides Ashton kummardus uksest välja. Ta vaatas mind tõsise, peaaegu häbeliku pilguga. „See on kõige ilusam asi, mida ma kunagi kuulnud olen,“ ütles ta ja sulges kiiresti ukse. Sel hetkel muutus ta armsast väiksest näitlejast kellekski äärmiselt huvipakkuvaks.
Sellel õhtusöögil tundus, nagu kedagi teist polekski seal olnud. Ashton rääkis mulle, kuidas ta Iowa maisipõldude vahel üles kasvas. Sellest, kuidas ta oma eesmärkidest rääkis, oli kohe selge, et tal on tõsine tööeetika, selline väikelinna inimese, raske töö tegija suhtumine. Ta oli pikk ja salkus juustega ning nagu minagi oli ta oma karjääri alustanud modellindusega. Kuid mulle meeldis, et tema üldises kenaduses oli ka midagi muud — ta nimelt oli korduvalt murdnud oma ninaluu ja see lisas tema näole omapära. Ta oli seltskondlik, soe ja liikuv ning tundsin tema seltskonnas olles, kuidas ma rõõmust särasin.
Kui kõik teised olid valmis koju minema, polnud meie veel oma juttudega lõpule jõudnud. Peatusin oma San Remo korteris, mille ma lahutusega Bruce’ilt sain. Olin otsustanud selle maha müüa ja sellepärast oli seal minimaalselt mööblit, küll aga tohutult ruumi, kolm korrust ja vapustav vaade Central Parkile. Kutsusin Ashtoni endaga sinna kaasa ning me ajasime öö läbi juttu. Rääkisime teineteisele oma elust ja mõistsime kõike, mida teine rääkis. Tundus, nagu oleksime lihtsalt jätkanud vestlust, mis oli meil juba aastaid kestnud. Meie vahel oli sundimatus, ääretu mugavus ja palju elektrit. Pole just igapäevane kohata kedagi, kellega tunned ennast nii absoluutselt turvaliselt kui ka täiesti ergastatult. Lõpuks jäime me teineteise kõrval magama.
Järgmisel päeval pidi Ashton minema SNL-i proovi, mina aga läksin vaatama Scouti kooliesinemist. Jätkasime oma vestlust digitaalselt. Me ei suutnud Ashtoniga sõnumite saatmist katkestada. Proovis olles kirjutas ta mulle iga kostüümivahetuse vahel ja ma ei suutnud vastu panna ning vastasin talle kohe. Olime jõudnud meeletu tähelepanu tasemele. Me saatsime teineteisele nii palju sõnumeid, et tekkis tunne nagu selles mängus, kus õhupall on õhus ja sina ei taha olla see, kes pallil kukkuda laseb.
Oli selge ja kaunis päev, kuid kui ma sel pärastlõunal lennujaama jõudsin, oli see täielikult suletud. Nad ütlesid, et tohutu neljanda astme torm on tulemas. See oli kummaline olukord — taevas oli päikseline, pilvitu ja sinine, kuid ma ei saanud New Yorgist lahkuda. Tundus, nagu oleks universum avanud meile akna, et saaksime rohkem aega koos veeta. Muidugi saatsin Ashtonile kohe sõnumi: „Sa ei usu seda, kuid mu lend jääb ära. Tahaksid kokku saada?“ Sellel õhtul saatis ta mulle sõnumi iga sketši vahepeal, kui tal parukat peast võeti ja järgmist jälle pähe topiti, ja ta tuli kohe pärast saadet minu juurde.
Seejärel ei näinud me teineteist mitu nädalat. Kuid me suhtlesime pidevalt telefoni teel ja olime tihedalt ühenduses, ise sõgedast armumisest ja ärevusest surisemas. See oli suurepärane tunne. Kui alustasin suhet Ashtoniga, valdas mind värskelt leitud enesekindlus, et minu tajud olid selged ja tugevad, ning ma tundsin ennast — see oli kingitus Haileys eneseotsingutele pühendatud ajalt, mil olin eemal L.A. tegevustest ja takistustest. Ma ei tundnud ennast Ashtoni juuresolekul ebakindlana. Oli nii, nagu ma alati olin soovinud — armastus, mis tundus puhas, lihtne ja sügav. Teadsin selgemalt kui kunagi varem, mida ma elult tahan, ning tundus, et ehk elu mulle just seda nüüd pakkuski — tõelist intiimsust. Hingesugulast.
Ta oli kahekümne viie aastane. Mina olin nelikümmend. Kuid uskuge mind — me ise seda ei tundnud. Olime oma esimesest vestlusest peale täiesti samal lainel. Sealjuures ärgem unustagem, et mina sain kahekümneviieselt emaks. Hüppasin otse noorest täiskasvanueast emadusse ja abiellu. Kui kohtusin Ashtoniga, tundus see peaaegu kui võimalus teha kõike uuesti, nagu ma oleksin saanud ajas tagasi minna ja kogeda, mis tunne on olla noor, ja seda koos temaga. Kogeda palju enamat kui siis, kui olin päriselt kahekümnendates.
Ja see polnud nii, nagu oleks ta olnud mingi suurustlev laps. Tal oli väga küps ellusuhtumine. Tal oli kogu aeg suurem pilt silme ees. Juba kahekümne viie aastaselt oli ta oma tulevikule äärmiselt keskendunud. Ta oli — ja on siiamaani — kõige töökam inimene, keda ma olen kohanud. Tema läheduses viibimine oli meeliülendav ja hoogne.
Mõni nädal pärast meie esmakohtumist oli meil Ashtoniga lõpuks võimalus teineteist uuesti näha Los Angeleses. Selleks ajaks olime me niivõrd palju telefonis rääkinud, et teda jälle päriselt näha oli peaaegu hoomamatu. Ainuüksi tema käepuudutus mõjus nagu elektrilöök, sest selle taga oli juba nii palju emotsioone. Läksime paparatsode vältimiseks ja asjade salajas hoidmiseks kiirsöögikohta In-N-Out Burger. Teadsin esimesest päevast peale, et kui meist Ashtoniga saaks paar, läheksid kõik pööraseks. See kõik oli lihtsalt liiga mahlane kõmulugu meie vanusevahe tõttu. Lisaks see, et mina olin avalikkuse eest eemal olnud, kuid Ashton oli sel ajal just eriti avalikkuse tähelepanu all, sest tema saade Punk’d oli ülimalt populaarne. Üritasin teda ette hoiatada, mis on tulemas, kui meist paar saaks. Ütlesin talle: „Sind jälitataks. Nad oleksid igal pool. See liikumisvabadus, millega sa harjunud oled? See jääks kaugesse minevikku.“ Kuid ta ei võtnud seda eriti tõsiselt. Kuidas ta olekski saanud? Ta tunnistas hiljem, et kui ta oleks täielikult mõistnud, missugune see saab olema, siis polekski ta ehk minuga suhet alustanud.
Sel õhtul pärast õhtusööki viis Ashton mind vaatama maatükki, mille ta oli ostnud Mulholland Drive’i, mägedesse Beverly Hillsi kohal, kuhu ta tahtis kunagi ehitada oma unistuste kodu. Ma armastasin seda, et ta oli niivõrd suurejooneline mõtleja, kes võttis elu kui tervikut, mitte ei reageerinud üksnes sellele, mis parasjagu ette tuli. See oli järjekordne ideaalne õhtu, mida ma ei unusta mitte kunagi. Ehk seetõttu, et olin vanem ja enesekindlam kui oma eelnevates suhetes, või seetõttu, et olin oma kehaga rahu teinud, või pelgalt meie loomuliku dünaamilisuse tõttu või mis iganes see põhjus ka ei olnud, kuid ma tundsin Ashtoniga ennast täiesti turvaliselt, mis tegi võimalikuks ka sellise seksuaalse ühenduse, mida ma kunagi varem polnud kogenud.
Tänu sellele kindlustundele suutsin olla ka emotsionaalselt haavatav ja ennast täiesti uutmoodi avada. Olin täiesti alla surunud mälestuse sellest kohutavast kogemusest Valiga, kui olin viisteist. Ma isegi ei osanud seda oma mõistuses vägistamise alla liigitada. Ma lihtsalt teadsin, et see kummitas mind. Kui olin olukorras, kus tundsin ennast haavatavana, siis ilmus alati välja minu 15-aastane mina. Ashton oli esimene inimene, kellega ma sellest rääkisin, ning see aitas mul selle trauma ja häbiga tegelema hakata ja paranema hakata.
Tal oli õhtu vaba ja ta otsustas koos minuga Idahosse lennata, et näha minu sealset elu. Hunter ja Sheri-O juhtusid olema L.A.-s ja lendasid ka koos minuga Haileysse. Kui olime teel lennujaama, ütlesin Sherile: „Mul on saladus. Mul on väikestviisi suhe Ashton Kutcheriga.“ Sheri vastas: „Mul pole aimugi, kes see on.“ Peatusime ühe ajalehekioski juures ning Hunter hüppas välja ja ostis ajakirja Rolling Stone, mille kaanel oli Ashton. Kui Sheri seda vaatas, ütles ta: „No ta näeb igatahes kuum välja!“ Olin sellega täiesti nõus.
Ashton oli väga häbelik, kui me kõik lennujaamas kokku saime. Astusime lennukisse, mida ma endiselt Bruce’iga jagasin. Ta oli tegelikult nii närvis, et ei rääkinud terve lennu ajal peaaegu sõnagi. Mulle meenus esimene kord, kui me Bruce’iga oma suhte alguses eralennukiga lendasime ning kui põnev ja veider see oli. Kui me Haileys maandusime, läksime oma tüdrukutele järele. Scout ja Sheri tütar Sarah Jane jõudsid just tagasi metsikus looduses ellu jäämise koolireisilt. Ashton pöördus autos minu poole ja ütles: „Ma tahan, et sa teaksid — ma ei võta laste ellu tulemist kergekäeliselt. Ma tean, et see pole midagi sellist, kust saaks lihtsalt sisse-välja käia.“
Kui tüdrukud bussilt maha tulid ja meid nägid, hakkasid nad kohe sosistama: „Kas see on ASHTON KUTCHER?!?“
Ta sobis Scouti ja Tallulah’ga kohe. Ashtonil oli imeline võõrasisa, kes tähendas tema jaoks palju, seega arvan, et ta mõistis loomupäraselt, missugune mõju võib olla mehel nende laste elule, kes pole bioloogiliselt tema omad. Ja talle meeldis, et olin ema. Arvan, et võimalus olla minu laste jaoks keegi tähtis inimene, oli üks meie suhte osa, mis talle väga meeldis. See võib küll kõlada ühe 25-aastase mehe kohta imelikult, kuid siiski, tema polnud tavapärane noor mees. Ühelt poolt oli ta üleannetu ja kelmikas, kuid teisalt jällegi vastutustundlik, siiras ja keskendunud. Tal oli väga tugev arusaam rollist, mida üks hea mees pereelus peaks mängima. Ja ta tahtis saada osaks meie kambast.
Järgmisel päeval pidi meie lennuk lendama tagasi L.A.-sse Bruce’ile järele ja Ashton läks sellega tagasi tööle. Tahtsin Bruce’i sellest ette teavitada, juhuks kui nende teed peaksid ristuma. Ma ütlesin talle: „Üks sõber tuleb seal lennukist maha, Ashton Kutcher.“ Bruce’i reageering oli: „Sa oled nii hea ema.“ Ta oletas, et olin Ashtoni oma tütardele rõõmuks külla kutsunud, nagu me ükskord varem olime korraldanud Aaron Carteri külaskäigu Disneyworldi, kui pidasime seal Scouti sünnipäeva.
NAGU VÄLJA TULI, said Ashton ja Bruce väga hästi läbi. Veetsime pidevalt koos aega, mängisime kaarte, sõime õhtust ja olime niisama. See oli suurepärane. Naljakas oli see, et Ashton kolis alguses L.A.-sse koos näitlejanna January Jonesiga, kes mängis Betty Draperit telesarjas „Pöörased“. Nad olid kihlatud ja nad mõlemad olid sel ajal oma karjääri alguses — tegid modellitööd ja võtsid vastu väikseid rolle. Kahekümne kolme aastasena oli Januaryl väike osa filmis „Bandiidid“, kus tegi kaasa ka neljakümne kuue aastane Bruce. Ashton oli veendunud, et neil oli võtete ajal armuafäär. Aastaid hiljem sattusin ühel üritusel January kõrvale istuma ja mainisin seda talle. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?“ küsis ta naerdes. „Ma ütlesin Ashtonile sada korda, et ma ei tahtnud seda vanameest keppida!“
Hoidsime Ashtoniga mõnda aega oma suhet salajas, kuid siis muutus see juba tobedaks. Me olime armunud ja tahtsime olla osaks teineteise elust, nii suurtes kui väikestes asjades. 2003. aasta juunis astusime esimest korda koos avalikkuse ette filmi „Charlie inglid: täie rauaga!“ esilinastusel. Astusin punasele vaibale imelises Missoni minikleidis, ühel käel Ashton ja teisel Bruce ning meie kolm last ees keskel. Tahtsin sellega öelda: „Ka pärast lahutust saab olla perekond, kuid lihtsalt uues vormis.“ Püüdsin sellega ettehaaravalt vältida igasuguseid jutte Bruce’i ja Ashtoni vahelisest konfliktist, mida press võiks üles puhuda. See läkski läbi. See oli üks kuradima hea õhtu.
Kuid vastukaja meie suhtele oligi nii meeletu, nagu olin ennustanud, isegi hullem. Olime pidevalt tabloidide teemaks. Me ei saanud majast lahkuda, ilma et meid poleks pildistatud. Minu agendid ütlesid, et see suhe teeb mulle kahju. Niivõrd suur tähelepanu minu suhtele noorema mehega tähendas, et mind ei võetud enam tõsiselt. Mulle ei läinud see korda. Ma polnud veel kunagi olnud nii õnnelik.
Ostsin kauni maja Beverly Hillsi kohale mägedesse, mitte kaugele Ashtoni maatükist, kuhu ta tahtis oma unistuste maja ehitada. See oli rahumeelne zen-puumaja, mis oli kõrgel eemal linna liikluskärast. Maja taga basseini ääres istudes sai nautida, kuidas päike roosas valguses mägede taha vajus, ja läbi klaasist seinte mis tahes suunas vaadates oli näha vaid puid. Sellest pidi saama meie oaas.
Me ei suutnud Ashtoniga minutitki lahus olla. Selleks ajaks, kui minu maja renoveeriti, kutsus ta mind koos tüdrukutega enda juurde. Tundus tobe midagi eraldi üürida, kui me nagunii tahtsime kogu aeg koos olla, pealegi tüdrukud armastasid Ashtonit. Rumer tahtis tulla tagasi L.A.-sse. Ta igatses oma perekonda ja internaatkool polnud päris see, mida ta oli oodanud.
Ashtoni maja oli tema üks esimesi suuri oste. See asus kõrgel Beverly Hillsi kohal ning seal olid tenniseväljakud ja bassein — päris tähelepanuväärne koht 25-aastase kohta. Ashtonil oli edukusega hoopis teistsugune suhe kui Bruce’il. Ta ei kulutanud metsikult. Ta oli hoolikas ja metoodiline ning tema investeeringud peegeldasid alati seda suhtumist, kaasa arvatud tema esimene kodu. Enne meie saabumist oli see küll tüüpiline L.A. peomaja — selle kohta saab põhjalikult lugeda ajakirjast Rolling Stone. (George Bush oli sel ajal president ja kuidagi sattusid tema kaksikud tütred ühel Ashtoni peol vesipiipu tegema. Ashton oli kindel, et pärast seda juhtumit kuulas salateenistus tema kõnesid pealt.) Enne kui jutud Ashtoni uutest toakaaslastest liikvele läksid, tuli ikka ette mõningasi hilisõhtuseid külaskäike.
Kui olime Ashtoniga umbes poolteist aastat suhtes olnud, oli ta teist korda SNL-i külalissaatejuht ning otsustasime seal väga otsekoheselt meie vanusevahe kohta käivatele juttudele lõpu teha ja seda kõige naljakamal viisil. Erinevalt korrast, kui juhtisin saadet üksinda, nautisin ma seekord igat minutit. Oma avamonoloogi ajal ütles Ashton: „Ajakirjad keskenduvad meie vanusevahele, kuid kõik, millele mina keskendun, on see, et see on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on. Demi, ma armastan sind, kallis.“ Kaamera pöördus publiku seas istuvale minule. Mulle oli tehtud meik, millega nägin välja nagu 90-aastane, kandsin valget parukat ja kulme, seljas oli armetu lilla kleit ja süles hoidsin käekotti samamoodi nagu kuninganna Elizabeth II. „Sul läheb imeliselt, kallis,“ kraaksusin oma parima vanainimesehäälega, „näed kuum välja!
Siis kutsus Ashton mind lavale, et „saaksime seda hetke koos nautida“. Mina ronisin oma toolilt püsti ja toetusin kõndimiskepile, mis mind vahekäigus juba ootas. „Ta on ikka veel Hollywoodi kõige kuumem naine,“ teatas Ashton, kui olin lavale jõudnud. Selle peale naerdi kõvasti, sest nägin välja, nagu oleksin ma just hooldekodust välja komberdanud, ning lisaks olid SNL-i inimesed teinud mulle hiiglaslikud rippuvad rinnad. „Kannan seda medaljoni kui meie armastuse sümbolit,“ ütles Ashton ja näitas oma kaelaketi poole. Mina lisasin sellele: „Ja minul on see tuvastuskäevõru. Selle järgi saavad meditsiinitöötajad aru, et mul on diabeet!“ Ashton noogutas ja ütles: „See on tõsi.“ Siis me suudlesime ja minu valehambad kukkusid suust välja tema huulte vahele.
Kogu see värk oli hirmnaljakas. Mulle meeldis, et olin oma elus jõudnud sellisesse punkti, kus ma ei hoolinud sellest, mida kõmuajakirjad räägivad. Ma ei hoolinud, mida inimesed minu valikutest arvasid. Ma elasin oma elu nii, nagu mina tahtsin. Ja ma ei tundnud vajadust oma vanuse suhtes tundlik olla. Ma sain just neljakümne kahe aastaseks. Ja ma olin rase.
