Kolm inimest, kes aasta põhitöö kõrvalt õpetajaametit proovisid: jõulude ajal oli raske ja tundus, et kooliaasta ei lõppe kunagi
Omari Loid (24) oli Edumuse füüsikaõpetaja Tallinna Saksa Gümnaasiumis
Liina Jutt (40) oli Edumuse IT-õpetaja Tallinna Humanitaargümnaasiumis
Moonika Org (30) oli Edumuse IT-õpetaja Tallinna Humanitaargümnaasiumis
Mida sa igapäevaselt teed?
Omari: Teadus ja selle populariseerimine ongi minu igapäevane tegevus. Juhin algatust Kolm Põrsakest, millega korraldame muuseas ka lastele vinget teadusteatrit ning harivaid teadusringe.
Liina: Töötame mõlemad Telias personaliosakonnas. Õpetamise ajal tegime täpselt sama tööd ehk värbasime. Nüüdseks on Moonika liikunud rohkem vormistamise ja süsteemi haldamise peale ning mina töötervishoiu, -ohutuse, terviseedenduse suunas. Lisaks juhin mitmekesisuse ja kaasatuse valdkondi Telias.
Miks põhitöö kõrvalt õpetamise mõte mind sind kõnetas?
O: Inspiratsioon tekkis sellest, et olla esmane testija – kas pedagoogilise hariduseta spetsialistil on üldse midagi klassikalisele koolisüsteemile juurde anda. Oli soov proovida põhikooliõpetaja ametit. Aasta hiljem tagasi vaadates oligi see just selline kogemus, mis soovisin.
M: Mõtlesin kohe, et aga miks mitte.
L: Kuidagi tuli IT ja telekommunikatsioon, et üks kool tahaks sellist tundi ja asukoht sobis. Kuna töötame sellise valdkonna ettevõttes, siis mõtlesime Moonikaga, et see oleks hea väljakutse. Me ei pea ju ise kõike kohe teadma – kaasame oma ettevõttest oma ala spetsialiste, läbi mille meie samuti õpime ja meil on põnev. Nägime, et areneme nii ka ise.
Mida õppisid kevadistest proovitundidest?
O: Esmased emotsioonid – võttis piltlikult öeldes põlve värisema. Mitte esinemishirmust, vaid soovist lastele meeldida. Tahtsin oma 8. klassi õpilastega sama mõnusat suhet, kui mul endal kunagi kooli ajal füüsikaõpetajaga.
Omari teadusteater Kolm Põrsakest
Kuidas kulgesid esimesed iseseisvad tunnid sügisel?
L: Jagasime klassi pooleks, poisid ja tüdrukud, kuna ruumipaigutuselt olid arvutid kahes ruumis. Üllatav oli see, et ühelt poolt on sul aine ja teadmised, mida edasi anda, aga teiselt poolt lapsed seal vastas on erinevad isiksused, näiteks on väljakutseks enesekehtestamine ja tähelepanuvajaduse häiretega tegelemine.
M: Me ei olnud karmid õpetajad ja just sellepärast, et 7. klassis õppides toimub lastega nii palju muudki, nt puberteediikka jõudmine. Võtsime rahulikult ega ajanud niivõrd näpuga järge, pigem las lapsed ise vaatavad ja otsustavad. Kui on tegemata, siis paneme e-kooli kirja.
Missugused olid esmased emotsioonid?
L: Meil oli vabaaine ja vaba kava ja võib-olla sellepärast lihtsam, et see teema huvitas õpilasi. IT-tund pandi tööõpetuse asemele ja kui jõulude ajal küsiti, kas uuel aastal jätkame, siis oldi rõõmsad, et ei pea tööõpetusse minema
M: Alustasime oma tunde väga koostöiselt suures auditooriumis, tutvusime pikalt ja lasime ka lastel pakkuda erinevaid tunniteemasid. Tahtsime kombinatsiooni – meie esialgsed mõtted seotud laste endi ettepanekutega. Küsisime, mida nemad päriselt teada ja osata tahavad. Me ei tulnud valmis kavaga, vaid tahtsime asjaosalisi ise ka kaasata.
M: Eristusid kohe need õpilased, kes on teemaga kursis ja näha oli, et kodus tegelevad. Taseme poolest eristusid püüdlikud ja oskajad ning muidugi ka need, keda IT-teema ei huvitanud. Ja ega peagi kõiki ühtemoodi huvitama.
L: Pani imestama, kui ägedaid lapsi on olemas. Nad on nii täiskasvanulikud ja kohusetundlikud, nii nutikad. Mõtled, et õnnelikud inimesed.
Kas õpetajakarjäärist jäi ka meelde midagi naljakat/mõtlemapanevat? Tooge näiteid!
M: Mul oli poiste grupp, kus üks poiss kogu aeg segas. Tegeles oma asjadega ja pidin pidevalt keelama. Lõpuks ütlesin, et aitab, ja küsisin teistelt õpilastelt, mida me siis teeme. Keegi pakkus, et läheme rahuklassi – see on selline klass, kuhu saab rahunema minna. Võtsin kaks poissi ja kolmas tuli kaasa näitama, kus see asub. Tee peal tuli vastu klassijuhataja, kes imestas, kuhu me nüüd siis teel oleme. Pärast sain aru, et see on päris suur asi, sest sealne valves olev õpetaja annab ette mis iganes raskusastmega töö ja see hinne, mis õpilane rahuklassis saab, läheb ka päriselt päevikusse. Selles klassis ei olnud keegi kunagi rahuklassis käinud.
Missugune oli su enda suhe kooli ja õpetajatega?
O: Sellele saab vastata nii, et miks olen üldse loodusteaduste populariseerimise valdkonnas? Suuresti tänu minu õpetajatele. Nendest suhetest sai alguse minu teekond teaduse populariseerijana. Hoian siiani oma füüsikaõpetaja-klassijuhatajaga ühendust. Saame üle mõne aasta regulaarselt kokku. Oleme selgi aastal suhelnud, nii õpilasi kirunud kui ka toredaid emotsioone jaganud.
L: Moonika ema on õpetaja
M: Pigem meeldis ja mul on head mälestused. Mõtlesin niisama uudistada, kuidas praegune koolielu on.
L: Üllatasime oma ainega positiivses mõttes, et kui palju õpiti meie tunnis n-ö päris asju. Esimese poolaasta lõpuks lõikasime välja paberitükid ja nad järjestasid teemasid, mis neile rohkem meeldis. Võtsime populaarsemaid teemasid ka uuesti ette.
M: Mõned ülesanded jäid eredamalt meelde. Näiteks videoklippide tegemine meeskonnas, mille tulemit koolis kõik koos popkorni nosides vaatasime. Laste nägudest oli kohe näha, et see teema kõnetas ja meile ka otsene tagasiside.
Kirjelda palun, kuidas see õpetamisaasta läks? Ehk missugune on siis kogemus hobikorras aastajagu õpetamisel.
O: Ühe klassi õpetamiskogemus üheskoos täiskohaga n-ö päris füüsikaõpetajaga oli unikaalne, kuigi polnud samasugune, kui mul enda õpetajaga. Seda ei saagi võrrelda – kas veeta aastaid koos või kohtuda üks kord nädalas.
Osade õpilastega tekkisid ometigi ägedad suhted. Õpetamise juures ongi minu jaoks tähtis osa see, et tekiks usalduslik suhe. Mitte õpetaja-õpilane, vaid inimene-inimene suhe. Sa pole semu ega saa pärast tunde kokku, aga kui pärast tunde õpilastega viis minutit maailma asju arutama jääda, siis on õpilased avatud ja just avatus viib õpitulemuste paranemiseni.
L: Emotsioonid on positiivsed, negatiivset küll midagi ei ole. See, et tegime seda kahekesi, oli hea. Kui vahepeal oli energiatase madalam, siis saime suunata teisele, kes võttis initsiatiivi enda kätte ja tegi ettevalmistavad materjalid tunniks. See oli mõnus. Üksi oleks ehk tundunud, et miks ma selle lisakohustuse võtsin, kui parasjagu on tööl kiiremad ajad.
Hommikul kindlal ajal kohal olemine oli raske, samas oli hea kohe hommikul esimese tunnina see ära teha. Lõpuks oli see mõnus teisipäevahommikune traditsioon nii vara ärgata.
M: Jõulude ajal oli korraks raske ja tundus, et kooliaasta ei lõppe kunagi. Kui nüüd suvel tagasi vaadata, siis aasta läks ikka ülikiiresti. Tegelikult ju toimetad igal nädalal vaikselt ühte tundi ega peagi mõtlema, et issand, neid on ju kokku 70. Koos arutamine oli hea, kui endal polnud parasjagu ühtegi mõtet, arutasime koos.
L: Tegime iseenda jaoks olukorra keerulisemaks: alguses oli Moonikal poiste grupp, minul tüdrukud, ja pärast esimest semestrit vahetasime. Siis pidi jälle hakkama sina peale saama, kuna uued inimesed olid tunnis ega teadnud isegi nimesid. Tahtsime kogemuse mõttes teha vahetust, tüdrukute grupp oli näiteks lihtsam. Meil oli teistsugune kogemus, aga ma arvan, et kui septembris võtta uus klass, siis paar kuud ikkagi läheb tutvumiseks. Kui saad teada, mis nuppudele vajutada, siis on juba hulga lihtsam.
M: See vahetus andis meile teistmoodi kogemuse absoluutselt. Mäletan, et mõtlesin, miks poisid ei ole samasugused head keskendujad kui tüdrukud, näiteks miks nad kohe arvutisse hüppavad ja Fortnite' i mängima sukelduvad. Tegelikult nii ongi, et poisid ei ole tüdrukud ja vastupidi.
Mis olid õpetajana koroonaõppetunnid?
O: Eriti koroonaperioodil andis tunda, et hindasin rohkem pingutust kui ainult lõpptulemit. Eesti koolis on õpetaja suhteliselt autonoomne, saab teha nii, nagu ise õigemaks peab. Juhtus see, et need, kes muidu ei tee oma koduseid asju ära, neil oli kõik korras.
M: Sügisel tehtud plaanides oligi sees teema, et rääkida kevadel distantstööst. Tulime olukorrast hästi välja, kuna paljusid asju saabki veebipõhiselt teha. Riistvara osas tahtsime küll näidata füüsilisi asju, aga nüüd tegid nad seda lihtsalt YouTube'i vahendusel. Olime olemas, kui oli vaja küsimusi küsida ja zoomi tunni tegime ka.
L: Kuna see ei olnud kohustuslik aine ja seoses distantsõppega tuli palju virvarri peale, siis tõmbasime veidi tagasi. See oli ka koolile hea, et me ei koormanud lapsi üle. Saatsime juhised vabatahtlike ülesannetega ja üllatuseks tegid kõik need ära. Mõtlesime ka, et kohtume Zoomi tunnis. Kui selgus, et nad seda keskkonda ei tunne, siis see tund kujuneski praktiliseks erinevate valikutega tutvumise tunniks. Jälle oli üllatuseks, et kõik olid kohal.
Kokkuvõtte: mida tagasi koolis teises rollis õppisid?
O: Üks osa oli suhete loomine õpilastega. See oli kerge, sest olin noor, kooliväline ja nende jaoks lahe. Meesõpetajaid on vähe ja see on minu jaoks soodne. See kõik aitas kaasa autoriteetuse tekkimisele.
M: Mäletan algusest seda, et meil oli kaks tundi korraga, seal vahel vahetund ja mõtlesin üllatunult, miks lapsed vahetunnis klassist välja liikuma ei lähe, miks nad telefonides norutavad ja huvitav mida nad seal üleüldse teevad. Polnud ammu koolis käinud ja vaadanud, mis seal tegelikult toimub. Huvitav oli näha, kuidas uus generatsioon käitub.
O: Ma ei ninnunännutanud kedagi, näiteks telefonide teemast ei saanud üle ega ümber. See on sõltuvus ning meil kõigil on tegelikult komme olla telefonis ja mitte seda tähele panna. Üks meie reeglitest klassis oli see, et teised kutsusid telefonisõltlasi korrale. Ja see päriselt ka toimis!
L: Meil oli nutisõltlastega lihtsam, kuna nad pididki arvutis töötama ja mingeid asju telefonis tegema. Tüdrukutel samas eriti seda polnud.
M: Poistele tundus arvuti väga ihaldusväärne - tulevad tundi alati varem kohale ja kohe mängud lahti. Leppisime kokku, et kui tunni asjad tehtud, saab arvutimänge ka mängida. Rääkisime mitme nurga alt seda, et digioskused on kasulikud. Näiteks õppisime kiirtrükkimist, mis on mängudes vajalik: ei pea ühe näpuga trükkima, vaid saad kasutada kümmet. Neile meeldis võistlusmoment ja igaüks jälgis oma skoori. Poistele läks võistluslikkus hästi peale ja neil tekkis arusaam, kuidas sellised oskused on vajalikud isegi väljaspool kooli, näiteks arvutimängude puhul. Proovisime võimalikult palju seoseid luua.
O: Tagasi vaadates tean, mida ma ei tea. Jäämäe tipu tunne. See võtab aasta aega, et hoomata, mida õpetamine mulle tähendab. Aasta aega klassi ees olemist ei tee sinust veel õpetajat - sa pürgid õpetajaks olemise poole. Hea õpetaja olemine nõuab kogemust ja aega. Kui mul on üks metoodika, siis heal õpetajal on kümneid metoodikaid.
Kas soovitad teistele põhitöö kõrvalt õpetamist?
O: Ise jätkaksin kindlasti põhikoolis füüsikaõpetajana, kuid vahetasin elukohalinna. Muidu oleksin nendega koos lõpetanud ka üheksanda klassi.
Õpetamise valdkonnas on reaalne vastutus noorte ees suur – see, millega neid täna inspireerida, mõjutab noori kogu elu. Kui osalise koormusega õpetaja läheb kooli ja häirib süsteemi, on töötavas süsteemis anomaalia. Vastutuse võtmine on privileeg: olla olukorras, et saad midagi muuta hariduses. Mis efekt sellega kaasneb, on juba tuleviku teema.
Tekkinud emotsioon on see, mida hindan – õppida ja õpetada ja koos avastada. Elu on lõbusam, kui avastamine pakub sulle rõõmu. Kui sa õpetaja oled ja seda hästi teed, siis kahtlemata õpid ise kogu aeg juurde.
L: Eriti, kui sul endal lapsed koolis käivad, siis on läbi selle kogemuse võimalik näha kooli köögipoolt. Saad selle tunde juurde, mõistmaks rohkem läbi oma lapse, mis koolis toimub. Samas õpid ju koos lastega.
M: Koroonaaeg tõi seda hästi välja, et n-ö päris õpetajad teevad hästi palju koostööd. Tegelikult on arvutitunni või informaatika puhul olemas nii palju ette loodud materjale ja ei pea ise hakkama leiutama. Ülesanded, lehed, veebilingid ja viited on olemas. Ei pea ette pabistama, mida tunnis teha.
Lisaks leppisime kohe alguses kokku, et me ei pretendeeri professoriteks ega ole kõiketeadjad. Läbi tundide vaatasime koos lastega, mida teha ja pinget ei olnud. See õpetaski, et hakka pihta ja küll kõik välja tuleb.
L: Kui oleksime eelnevalt analüüsinud, siis oleks ehk põnnama löönud. Mul on hea kogemus teiste asjadega, et tundmatus kohas vette hüpates ujud ikka pinnale ja mitte midagi ei juhtu. Kui tahad oma ellu veidi värvi, siis ütle “jah” ja vaata, mis juhtub. Midagi halba juhtuda ei saa.
Üha enam tõdesin, et üks asi on vaimne võimekus või kohusetunne midagi pähe õppida. Samas tõdesin, kui oluline on elus pöörata tähelepanu isiksuse kujunemisele, suhtlemisoskusele. Vaadates lapsi, siis ebaviisakas ja ülbe, kes teeb oma asja hindele “5” ära, ei ole näiteks kunagi see, kellega koos tahetakse teha vahvaid asju ja kes tiimiliikmeks valitakse. Lapsevanemana mõtlen oma laste puhul, et sinu headus, koostöövalmidus ja mõnus positiivne vaib on kõige tähtsamad – mis siis, kui sa õpid kolmedele.
