Ebameeldiv "sõber" Jonathan Galindo: sotsiaalmeedias levib uus eluohtlik mäng
Eesti Õpetajate Liit hoiatas sotsiaalmeedias, et viimastel nädalatel on TikTokis, Instagramis ja WhatsAppis hakanud levima ohtlik trend.
“Keegi Disney koomiksitegelase Goofy maskis tundmatu saadab sotsiaalmeedias lastele ja noortele sõbrataotlusi, kasutades pseudonüümi Jonathan Galindo. Kui taotlus on rahuldatud, saab ohver lingi, milles on eluohtlikud ülesanded julguse proovile panemiseks,” kirjeldatakse õpetajate liidu postituses.
Ülesannete mittetäitmise korral ähvardab Goofy noori õudsete tagajärgedega või isegi surmaga. “Lastele ja nõrgema psüühikaga noortele võib see vaimselt ning hingeliselt väga rängalt mõjuda,” hoiatas õpetajate liit.
Mänguga tekitatakse illusioon, et ohvri elu ja tervis on ohus
Veebikonstaabel Ville Räniku sõnul on Eesti ametkonnad uuest mängust teadlikud, kuid õnneks ei ole seni teadaolevalt ükski meie noor selle ohvriks sattunud. “Samas ei pruugi see tähendada, et ühtegi juhtumit pole olnud,” märkis Ränik.
Küll aga pidas ta tõenäoliseks, et see mäng jõuab ka meie noorteni.
Räniku sõnutsi on oluline mõista Goofy ja sarnaste eelkäijate Sinivaala ja Momo toimimispõhimõtet. “Minu kogemus näitab seda, et need mängud levivad ja kestavad, sest lapsed ei mõista selle täpset toimimist ja jagavad seda edasi. Lastel on keeruline aru saada, et see mäng ei ole üleloomulik nähtus, vaid selle taga teisel pool ekraani on üks teine laps,” rõhutas ta.
“Nüüd on kaks varianti. Kas seal teisel pool ekraani on teine laps, kes kardab ja ta peabki mingis mänguetapis kaasama veel kolm inimest. Või on teisel pool veidike vanem laps, kes enda meelest lõbutseb või teeb nalja. Ja seetõttu, et ta on vanem ja mõistab paremini süsteemi, oskab ta nooremat psühholoogiliselt mõjutada,” kirjeldas Ränik.
Ta tõi näite väiksest kogukonnast, kus näiteks 12-13aastane laps, kes on muutunud nn kaasosaliseks, teeb pildi ühe 9aastase lapse kodust. Sellele järgneb näiteks Goofy profiili tegemine, misjärel hakatakse noorema lapsega vestlema ja erinevaid ülesandeid jagama. Kui laps keeldub ülesannete täitmisest, saadetakse lapsele tema kodu pilt ja öeldakse, et teatakse, kus noorem laps elab ja temaga hakkab midagi juhtuma. Sellisel viisil tullakse mänguga justkui lapse enda juurde.
“Nende mängude toimimispõhimõte on inimesi psühholoogiliselt mõjutada, tekitades sellist illusiooni, et lapsega võib midagi juhtuda,” selgitas Ränik.
Lühidalt: keegi paneb mängule aluse, loob pseudonüümi ja hakkab ohvreid otsima. Ühel hetkel haaravad sellest ideest kinni ka teised, kes hakkavad väiksemas kogukonnas samamoodi lastele ülesandeid jagama ja ähvardama.
Veebikonstaabel rõhutas, et alati võib sellised inimesed pikalt saata. “Mitte midagi ei juhtu, kui ülesanded jäävad täitmata. Alati, kui ei saa hakkama, kui midagi jääb arusaamatuks või kasvab üle pea, siis on olemas lapsevanemad, õpetajad, politseinikud, noorsoopolitseinikud ja veebikonstaablid,” loetles Ränik.
Ta soovitas intsidentidest teavitada ka sotsiaalmeediaplatvormi, kasutades report-nuppu.
Enesevigastamismängud pole Eestis laialt levinud
Veebikonstaablile on oma tööd tehes jäänud mulje, et see sisu, mida lapsevanemad kõige rohkem kardavad — näiteks enesevigastamismängud —, ei pruugigi olla nii levinud, kui tundub. “Eks seda on, aga eelmisel aastal oli vaid paar üksikut näidet.”
Ränik oletas, et noorte teadlikkus on kasvanud. Samuti tõi ta esile, et uued trendid kaovad õnneks sama kiiresti, kui nad tulevad. “Sotsiaalmeedia info vahetumise tempo on niivõrd kiire, et trendid ei kesta kaua,” tõi ta välja ühe positiivse külje.
