Teadlikkusega kroonilisest haigusest priiks

Inseneriharidusega Roman Rein (33) usub vaid seda, mida saab tõestada ja kontrollida. Tal endal õnnestus teha midagi uskumatut, toidusedeli ja mõtteviisi muutmisega alistas ta ravimatuks peetava Crohni tõve.

Crohni nime kannab jämesoole haavandtõbi, mis allub ravile väga raskelt. “Arvatakse, et Crohni tõbi on kaasasündinud autoimmuunhaigus,” alustab ettevõtja ja tarkvara kvaliteedi spetsialist Roman. “Väikese poisina olin hästi kõhn ja vanemad märkasid, et kohe pärast sööki käin WCs,” meenutab Roman oma haiguse algust. “Vanaema teatas, et küll ma su paksuks söödan, aga paraku see tal ei õnnestunud.”

Neljandas klassis oli juba näha, et poisi põlved on käies kanged. Arvati, et tegu on kasvuvaludega või on liigestega midagi lahti. Kasv pidurdus ja neljanda klassi lõpus lõi tõbi ootamatu ägedusega välja. Algasid suured liigesevalud ning pidev ja äge kõhulahtisus. Pärnu haiglas ei osatud midagi arvata, poiss saadeti kohe “kõrgema kategooria spetside” juurde Tartu lastehaiglasse. Aga sealgi ei leitud viga. Raviti liigeseid, sest nagu Roman nüüd teab, avaldus haigus just seal – põlvedes oli vesi ja ilmnesid ka muud liigese­haiguste sümptomid. 11aastane poiss sai diagnoosiks juveniilse kroonilise polüartriidi. Samas tunnistas kokku kutsutud konsiilium, et see pole hädade tegelik põhjus.

Teekond õige diagnoosini

Parema puudumisel raviti Romani aspiriiniga – seda kulus peotäis päevas. Aspiriin ja teised happelised ravimid on Crohni tõve korral aga täiesti vastunäidustatud. “Sain aspiriini terve aasta, siis lõid välja soolefaasi sümptomid,” räägib Roman, kes on haiguse endale väga põhjalikult selgeks teinud, vähimagi emotsioonita. Siis tehti põhjalikumad uuringud ja avastati Crohni tõbi. See kulges järjest ägedamalt ja ilmnes sagedamini. Romanile määrati raviks hormoonpreparaat, millest tekkis füüsiline sõltuvus ja ulatuslik luude hõrenemine, nii et alustati hormoonasendusravi.

Enamiku oma noorusajast ei saanud Roman olla nagu teised temavanused. “Olin tihti koduõppel. Kui kõht ajab 30 korda päevas välja käima ja on spasmid, pole võimalik koolitööst osa võtta. Mul olid põlved nii paksud, et püksisääred ei tulnud neist üle. Seda oli sõpradele hea näidata,” suudab ta oma haiguse üle nalja visata. “Põhikooli lõpukirjandit kirjutades oli mul pärasooles fistul. Istusin sõna otseses mõttes 90 milliliitri mäda otsas. Nii kui kirjandi ära kirjutasin, läksin kohe haiglasse lõikusele. Haige koht ei tahtnud kinni kasvada ja nelja kuu pärast lõigati veel kord.”