Erki Loigom: miks Põhja-Korea uuesti pingeid kruvib?

Kas kiirelt halvenenud suhted kahe naabri vahel kustutasid 2018. aastal alanud „Korea sula" või on tegemist harjumuspärase eredamalt sähvatava ja häiriva mustriga pikas kangas?

Põhja-Korea tabas hästi ära, et konflikti õhutamiseks saab osutada Pyongyangi vastast propagandat sisaldavatele õhupallidele.

Aktivistid on neid lennutanud 40 aastat ja õhupallid on varemgi pälvinud Pyongyangi pahameele, kuid enamasti koristatakse „rämps" piirialadelt kiiresti ning sisu tarbijaid karistatakse tabamisel karmilt. Siiski on saadetised tõestanud oma mõjusust paljude põgenikega, kes on saanud impulsi kodumaad vahetada just taoliste õhupallide seest leitud materjalidega tutvumisel.

Põhja-Koreal oleks igal ajahetkel võimalus viidata ka Lõuna-Korea võimude toetatud ja põgenike juhitavatele vaenulikele raadiojaamadele, mida levib Põhja-Korea territooriumile mitmeid. Ka saaks ajakirjandust süüdistada Kim Jong-uni ebasündsais olukordades kujutamises.

2020. aasta on Põhja-Korea jaoks rahvusvahelisel areenil väga oluline. USA presidendivalimised pakuvad võimalust dialoogi elavdada (loe: provokatsioonide abil leevendusi välja pressida) ning tuletada Lõuna-Korea kevadiste parlamendivalimiste järel olulise ülekaalu saavutanud riigipea Moon Jae-ini demokraatidele meelde lubatud aktiivsemat piiriülest poliitikat. President Moonil on ametiaega järel vähem kui kaks aastat ning pettumus Päikesepoliitika 2.0 osas valitseb mõlemal pool piiri. Alles on vaid presidendi hämmastav kannatus.

Lihtsustatuna öeldes on Kimi režiim lähiajaloo suurimas ressursipuuduses ja õhupallid on praegu vaid ajendiks.

Ees on rahutu poolaasta

Tõenäoliselt jätkab Põhja-Korea provokatsioone ja lennukat verbaalkunsti veel nädalaid ja kuid. Hetkel ollakse faasis, kus "suhtlust" arendatakse Souliga. Ameerika Ühendriike kõnetaks kindlasti kontinentide vahelise ballistika katsetamine.

Märgid taolise raketikatsetuse peatseks toimumiseks on üsna ilmsed. Uuendatud või rajatud on raketiprogrammiga seotud rajatisi, katsetatud tahkel kütusel toimivaid mootoreid, valmimas on tuumalõhkpeaga ballistiliste rakettide väljalaskmise võimekusega allveelaev, maailmale on näidatud aina suuremaid mobiilseid ja mitmelasulisi stardiplatvorme.

Testitakse küberväe ründevõimekust USA valimiste eel - Põhja-Korea taustaga pahavara rünnakute sagedus on ajaloo suurim.

Kimile sobib Saksamaa USA vägede vähendamine

Kim Jong-uni jaoks asetub suurepäraselt puslesse ka tükk, et Trump otsustas vähendada Saksamaal USA sõdurite arvu. 1,5 aasta pikkuseks veninud emotsionaalne vaidlus Lõuna-Koreas baseeruva väekontingendi poolsaarel viibimisega seotud kulude katmisel tundub päädivat sarnase avantüüriga - Ameerika Ühendriigid, õigemini president Trump, soovib vähendada lepingulist koosseisu, mis hetkel on suurusega 28500. Järjekorras on kulude jagamise dispuut Jaapaniga.

Tõlkes kaduma läinud rubriiki kuulub siiski maailmas kulutulena levinud uudis Põhja-Korea armee võimalikust saatmiseks demilitariseeritud tsooni. See oleks otsene kutse sõjale. Tegelikult taastatakse 2018. aasta Pyongyangi deklaratsiooni eelsed positsioonid niigi enim militariseeritud tsoonis planeedil Maa.

Minut aega tähelepanu

Lõuna-Korea meedia paigutas eilse Kaesongi kahe Korea ühisesinduse õhkimise küll esiuudiseks, kuid lõik pälvis vaevalt minutilise tähelepanu järgnenud veerandtundide kõrval, mis kõnelesid Lõuna-Korea teise kvartali majandusülevaadetest.

Proportsioonid teleekraanil kirjeldavad selgelt, milline on lõunakorealaste taju ja huvi järjekordse episoodi osas, mida Pyongyangi provokatsiooniteater pakub neile juba aastakümneid.

Pikaajalised Põhja-Korea jälgijad tajusid 2018. aastal alanud „sula" lõppu ja Põhja-Korea retoorika toonimuutust pärast Hanoi tippkohtumist mullu veebruaris, kus reaalsus kustutas soovunelmad.

Paljuski oli suhete soojenemine naabrite ja Ameerika Ühendriikide vahel seotud Donald Trumpi isiksusega, kelle armastus suurte algatuste vastu pakkus tuuma- ja raketikatsetuste tõttu ajaloo sügavaimasse isolatsiooni vajutatud Kim Jong-unile võimalust. Trumpi väljajalutamise ja ära jäänud lõunasöögiga päädinud kohtumine Vietnamis andis Kim Jong-unile selge signaali - ilma tuumadesarmeerimiseta leevendusi ei tule.

Lõuna-Korea president Moon Jae-in käivitas küll nn rahumajanduse algatuse ja otsis piirangutele erandite tegemiseks ülemaailmselt toetust (Moon külastas Euroopat, ka isegi Soomet), kuid ükski piiriülene ja kahepoolne algatus pole seni ellu rakendunud.

Põhja-Korea kannatus katkes Mooni suurte sõnade osas mullu aprillis, kui Kim Jong-un mainis töölispartei pleenumil peetud pikas kõnes kahe Korea suhteid vaid Mooni läbikukkumise vaates. Võimalik, et Kim Jong-unile ei olekski kasulik näidata Mooni õnnestumas, sest algatuste hulgas ei ole midagi, mis Pyongyangi vaatenurgast analüüsides võiks massiivselt tulu tuua. Järgnes ohtralt raketikatsetusi ning aina karmistuvat sõnavara.

Võimekas viirus

Koroonaviiruse pandeemia Hiinas ning Lõuna-Koreas vajutas olulise pitseri. Olematu meditsiinilise võimekusega stalinistlik Põhja-Korea sulges oma piirid, kehtestas karmi karantiini ning esimest korda ajaloos saime ja saame jätkuvalt kogeda, mis juhtuks, kui sanktsioonid tõepoolest toimiksid.

Üle kahe aastakümne hakkasid Põhja-Koreas tõusma esmatarbekaupade ja toiduainete hinnad. ÜRO hinnangul on oht üleriigilise näljahäda taastekkeks kõrge. Info Pyongyangist räägib riikliku toidujagamissüsteemi kokkuvarisemisest - see katab linlaste toidulauast umbes kolmandiku. Midagi taolist oli viimati kuulda eelmise sajandi lõpus, mil miljon inimest nälgis surnuks.

COVID-19 tõttu riigi sulgemisest ning sellest põhjustatud majandusraskuste hüppeline süvenemine tundub olevat peamine põhjus, miks aprillis tekkis Kim Jong-uni kadumise ning väidetava terviserikke teemadel globaalne meediapaanika.

Vaid ühele allikale tuginenud Lõuna-Korea infoportaal DailyNK sai vähese usaldusväärsusega uudise avaldamise eest üleilmse peapesu, kuid tuleb märkida, et viiteid Kim Jong-uni terviseprotseduuridele lisatakse tänaseni igale liidrist kõnelevale uudisele.

DailyNK on jäänud oma väidetele tagasihoidlikumal moel kindlaks ning Kim Jong-uni õe, Kim Yo-jongi jõuline esiletõus kipub väiteid pigem kinnitama. Miks näeme režiimi kõneisikuna ühiskonnas ja võimukoridorides just Kim Yo-jongi, kus seni on tooni andnud vaid mehed?

Perekond kui režiimi vundament

Kim Jong-un on selgelt otsustanud püsida siseriiklikult ebamugaval perioodil varjus.

Samas on juba üle aasta selgelt tajuda katset taas tähtsustada režiimi alustaladeks olevas põhiseaduses ning 10-printsiibis (vaid Kimidele lojaalsusest kõnelev elamisõpetus, väike punane raamatuke, mille kümmet punkti peavad täiskasvanud põhjakorealased teadma une pealt) Kimide perekonna rolli.

Väidet toetavad sümboolselt väga olulised ning igale põhjakorealasele ajalootunnist teada episoodide reproduktsioonid Kim Il-sungi ja tema lähikonna ratsaretkedest püha Paektu mäe otsa, meedias on taaselustatud hiidpikad ringvaated kolme generatsiooni Kimide biograafiatest, kasutusel on kõikvõimalikud pehmemad mõjutusvahendid, mis tähtsustavad nn Paektu vereliini ülimuslikkust.

Muide, Kimide perekonna roll on kirjas põhiseaduse eessõnas, juba mainitud 10 käsust rääkimata. Viimane millestki muust ei kõnelegi. Kimide pereliinis ei ole hetkel ülearu varukandidaate, kui oma surematust tajuv Kim Jong-un vajaks asendust.

Pragmaatilise mõttemaailmaga tuntud režiim on suutnud ajaloo vältel tähtsustada „revolutsioonilisi emasid" ja naisi ning Kim Jong-uni valitsemisperioodil on riigi eliiti tõusnud mitmeid võimukaid daame.

Seetõttu ei ole Kim Yo-jongi võimalik ettevalmistus vajadusel venda asendada midagi erakorralist. Jõuline kõnepruuk ning armeele käskude jagamine on noore naise võimukindlustamise loogiline osa, sarnase ettevalmistuse läbisid nii Kim Jong-il kui Kim Jong-un. Viimase liidriks kasvamise olulised sellieksamid olid 2010. aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonani uputamine ning Yeonpyeongi saarte pommitamine sama aasta sügisel.

Tuleb teadvustada, et Kim Yo-jong on sisuliselt Lõuna-Korea Koreade ühinemisministeeriumile analoogse asutuse kõneisik ja sisuline juht Põhja-Korea poolel ning välisvaenlasega on põhi alati jämedal toonil rääkinud.

Sõjahüsteeria üleskütmine kodupubliku jaoks on klassikaline käitumismudel ning Põhja-Korea linnades praegu nähtavad väga veriseid loosungeid ("Tapke nad kõik!", "Reeturid ja inimsaast!") kandvad inimesed võtavad vaevalt neid enam liialt tõsiselt.

Just viimane asjaolu võib olla valitseva režiimi jaoks ohtlik tendents, sest režiim on selgelt vinti üle keeramas arvestades ajastut, kus isegi põhjakorealased elavad. Kohalik häälekandja on olnud sunnitud tunnistama põgenike organisatsioonide olemasolu Lõuna-Koreas ning midagi sellist ei ole varem ideoloogiliselt sirget liini hoidnud partei häälekandja paberile trükkinud.