Järjest suleti riigipiire, jäeti ära kultuuriüritused ning kinni pandi ärid. Kuna giidina tööreise sel kevadel oodata ei olnud, otsustas Ena jääda karantiiniaega veetma oma Pariisi peatuspaika kuulsa ajaloolise kunstnike boheemia Montmartre’i serval. Karantiinirežiim muutus kiirelt karmiks ning lubas päevas väljas jalutada vaid 1 tunni 1 km raadiuses ning sedagi vaid tõendi ehk õueloa alusel. Sellest imelisest tunnist saavad alguse seiklused, avastused ja elumuutused.

Avaldame Ena ülestähendusi sellest ajast. Kui soovid endale soetada Ena raamatut, siis vaata SIIA.

3. aprill. „Juuksuri juures“

Olen oma igapäevase Montmartre’i jalutuskäiguga poole peal, peaaegu juba Sacré-Coeur’i taga, tulles selle viinamäe poolt, kust kohalike giidide sõnul saab maailma kalleimat halba veini… ja ma kuulen üht kõnnitee serval istuvat naist teisele jutustamas oma kogemusest juuksuri juures: „No vaata ise, ta tegi ikkagi päris kenasti. Näed,“ ta tõstab osa tukast üles, et teisele oma juuksejuuri näidata, „kasutas kenasti kammi, et värv ühtlaselt laiali laotada, …ta oli tõesti väga püüdlik. Nojah, värv pole küll päris sama, mis minu juuksuri juures, aga me poest paremat ei leidnud. Ta sai tõesti hästi hakkama! Esimese korra kohta ikka super, mu mees pole seda kunagi varem teinud ja ometi, vaata! Pole paha, onju!“

Ma seisatan, kuna see lugu paneb mind naeratama. Kujutan endale ette, kuidas kõikidest meestest saavad karantiini ajal oma abikaasale juuksurid… (Ehkki oma isa ma küll seda tegemas ette ei kujuta, aga kindlasti õpiks temagi ära, kui tarvis.) Kaks naist näevad mind neid kuulamas, kuid ei lase end sellest segada. Lugu paneb mind naeratama, kuna ma isegi käisin kaks päeva tagasi juuksuris. See oli kohe mu magamistoa vastas. Juuksurineiu oli väga minu moodi. Me alustuseks lõikasime ainult tukka — tal alles juuksuristaaži esimene päev, nii et me teeme samm-haaval. Järgmine kord, kui oma vannitoa juuksurisalongi satun, võtame ette küljesalgud.

Need nädalad õpetavad meile mega palju uusi oskusi! Karantiini lõpuks oleme hoopis vähem abitud.

* * *

4. aprill. „Ei ainsatki päikesetõusu maha magada“

Äratus 6.30, et kell 7 välja minna.

Lasin end sel talvel käest. Mitu kuud sain voodist välja alles kell 11, harva kell 10. Ja äratuskell? Hmm, ainult siis, kui tarvis tantsutundi minna. Karantiini esimestele nädalatel oli asi veelgi hullem, mõnikord vaatasin unenägusid koguni keskpäevani välja. Mina, kes ma armastan hommikuid ja kardan kaotada väärtuslikku aega oma elust. Aga noh, eks ma viivitasin magama minekuga ka igal õhtul… Kuni üleeile minu üllatuseks määras minuga kohtumise üks mu Gap’i lähistel elav kallis sõber Sylvain, kellega me juba vähemalt viis aastat korralikult rääkinud ei ole, ja tegi seda minu FB teraapialehe kaudu, justkui arstiaega määrates. (Mõtlesin juba, et tal milleski abi ja nõu tarvis, ehkki tema isegi on hüpnoterapeut.) „Nii on naljakam!“ nagu ta pärast ütles.

Ja me muudkui räägime ja räägime, mis kummagi elus hetkel oluline, kui ta jutu sees ütleb ühel hetkel, et ärkab igal hommikul väga vara, isegi karantiini ajal. „MILLE JAOKS!?“ teen ma suured silmad, mõeldes enda keskpäevani kestvatele unenägudele.

„No ma ei saa ju ometigi ühtegi päikesetõusu maha magada!“ vastab ta iseenesestmõistetavusega.

Korraga mõistan, kui palju elu ja imesid olen vahepeal märkamatult mööda lasknud. Aitäh, Sissou, et mind teadvusele tagasi tõid!

* * *

6. aprill. „Jooksja, Mohamed ja Kõikide Tähtede Ema.“

Kell on 6.55 — aeg välja minna. Üks lõputu trepp veel üles astuda. Korraga kuulen aga selja tagant lähenemas samme kiirusel, mis mind valvsaks teeb — selline kiirus, nagu joostaks oma elu eest („või kellegi rahakoti järele,“ sosistab mulle minu alateadvus, kes ammustest Brasiilia kogemustest endiselt traumeeritud). Aeglustan sammu ja jään ootele, et vajadusel end kaitsta…

Noormees, pikka kasvu, poolpikkade blondide juustega, tossudes, väga ärevil ilmel…

Tema (aeglustades käiku): „Te lähete tööle?!“

Mina: „Ei, päikesetõusu vaatama.“

Tema (jätkab jooksu kohapeal): „MINA KA! Ma nii kartsin — kartsin hiljaks jääda! Ta jõuab 7.17!“ Ta vaatab oma kella. „Oh, meil on veel 7 minutit aega. Peaksime jõudma! Ai, kuidas ma jooksin… Ma nii väga kartsin hilineda!“

Ja me läheme sõbralikult koos üles. Üleval soovime teineteisele head päikesetõusu ja läheme kumbki oma teed.

Esimeses reas pole kedagi. Olen esimene. Sean end sisse. Võtan fotoka välja. Suunan ta sinna, kuhu vaja. Ja ootan. Ootan…

Äkki kaugel minu selja taga kellegi vali hääl, mis kogu basiilikaesise platsi täidab ja kiirelt läheneb:

„Ruttu-ruttu-ruttu! Kohe tuleb, kohe tuleb, kohe tuleb! Etendus algab! Tähelepanu! …Oodake nüüd, ta kohe jõuab! Jaaaaa ta tulebki! …No vaadake ometi! Meie elu! Oo jaa, temata pole midagi. Vaadake! Ongi käes! Ta on kohal, ta on siin, ta ongi siin! Uskumatu! …Kõikidest kõige vägevam! Suurim kõikidest tähtedest! Kõikide tähtede ema! Suur Jumal. Loodame, et ta tuleb homme jälle.“

Ja ma näen teda. Ta on minust 2 meetri kaugusel. Mohamed. iPhone käes filmimas, õnnis, lummatud, nõiutud pilk pööratud kõige vägevama poole — kõikide tähtede ema poole!

Süda mu rinnus taob kiiresti ja kuuldavalt — selles päikese poole püüdlemises on midagi väga ürgset. Kas toob see karantiin ehk meie kõige sügavamast sisemusest välja inimesele omase animistliku maailma?

Pöördun koduteele. Tossudes noormees näeb mind eemalt: „Head päeva, Fotograaf!“

Mina: „Head päeva, Jooksja!“

* * *

7. aprill. „Maskiga maailm“

Kell 6.50 astun kodust välja. See meie tähtede täht saabub iga päevaga aina varem.

Jääb veel vaid ületada bulvar ja mäe tippu ronida.

Üks auto, sees vaid autojuht. Kindlasti teel tööle. Auto peatub ning laseb mul üle minna. Vaatan autojuhi poole, et „aitäh!“ öelda nagu mul tavaks.

Juhiks on naine. Ta kannab maski! Vaatan veel korra — autos pole tõesti peale tema mitte kedagi. Milleks siis mask… Minu kujutlusvõime läheb lendu nelja tuule poole…

Kelle eest ta ennast kaitseb? Iseenda eest? Kahestunud isiksus… Oma auto eest? Mõtlen „Knight Rider“-ile oma lapsepõlvest — „must auto“, nagu me teda kutsusime… Kujuteldava sõbra eest? Või siis kõige selle eest, mis võib autosse pugeda nii pea, kui ta ukse lahti teeb? Kes teab, ehk on Hr ja Pr Corona, kavalpead, juba salaja sisse hiilinud… Kujutan neid endale kenasti ette — internetis nende piltidest puudust ei tule…

Või on see üks kõige lihtsam hirm, ilma objektita hirm…? Hirm tundmatu ja nähtamatu ees…?

Tema hirmust ja maskist hoolimata aiman tema näol naeratust, kui teda tänan — naeratust, mis paistab tema silmadest.

Lähen üles.

Sel hommikul saabub ka päike maskis.

Terve Pariis on vati sees. Ei mingeid värve. Mõtlen inimestele, kes ütlevad, et nende tuju sõltub sellest, mis värvi taevas on. See poleks ilmselt nende lemmikhommik, vaesekesed. Päike, kavalpea — nüüd tuleb tema naeratust aimata selle udukardina tagant!

Kunagi üks sõber ütles, et talle meeldib mulle helistada, sest ta kuuleb mind naeratamas, kui ma räägin.

„Silmad kinni näeme paremini,“ on öelnud Olivier Lockert, minu giid ja õpetaja.

Nõnda asungi selle uue maskis päeva naeratuse otsinguile.

See naine, kes päikesetervitust teeb.

Udu tihke vaikus.

Liikumatu õhu värskus.

Jooksjate sammud.

Karantiiniinimeste sosinad.

Vareste äkilised kraaksatused.

Haihtunud ja poolikud hooned.

Minu enda naeratus.

Ma arvan, et tabasin ta. Ja ongi aeg täis.

Eile pärast päikese vaimustavat saabumist kuulsin Mohamedi rääkimas ühe teise noormehega, kes oli päeva tervitama tulnud.

„…Jaa, ära muretse, mul on neid palju! See on kingitus! Mu ema tegi neid 3000 tükki. Ülehomme lähen Marseille’sse müüma. Ei-ei, päriselt, see on kingitus! Võta aga.“

Oh seda uudishimu, mis tappis kassi! Aga midagi pole teha. Pööran ümber, et näha, mida ta seal jagab. Kodus õmmeldud mask!

Ta näeb, et ma vaatan. „Näed, sulle ka üks!“ ja ta sirutab käe lihtsa puuvillasest riidest maskiga välja.

No vot, nüüd siis olen silmadega (ja häälega) naeratamiseks valmis!

(Loodan, et see jätkub ka peale karantiini — et ka siis ei kao naeratus ei silmist ega häälest.)

* * *

8. aprill. „Pandeemia“

Kell 3.30 astun kodust välja.

Tundub, et minu haigusele on ilmnenud kõrvalnähud.

Pööran oma tavapärasele rajale, üle bulvari ja mäest üles.

Peast käivad läbi möödunud päevadel saadud ärevad sõnumid sõpradelt. Tundub, et minu 4. aprilli liikumised ja tegemised FB-s on tänaseks nakatanud õige mitut sõpra, kes on julgenud mu postitusi lugeda. Sain paari päevase vahega Katrinilt, oma sõbrannalt ja kolleegilt, ootamatuid uudiseid:

Pühapäev, 5. aprill kell 5.55: „Jeebus. Ma sain su eilsest tekstist inspiratsiooni. Nüüd istun ja ootan päikesetõusu. Jätka palun samas vaimus!“

Teisipäev, 7. aprill kell 8.02: „Uskumatu… sa oled vallandanud pandeemia — täna hommikul käisid kolm mu sõpra päiksetõusul. No ja mina ka.“

Minuni jõuab üha enam päikesetõusupilte sõpradelt eri maadest. Asi on väljumas kontrolli alt. Näib, et elust ja imedest on tõesti pandeemia saamas.

Täna varahommikul ilmnesid mul endal juba kõrvalnähud. Tuleb välja, et päikesetõusu armastajatel on oht langeda ka täiskuu ohvriks. Õnneks mööduvad need kõrvalnähud kiiresti ning esinevad harva — vaid kord kuus. See võib aga kaasa tuua kergelt magamata öö. Kõrvalnähud ei vähenda tavapäraseid haigussümptomeid — päikesetõusude vajadust.

HOIATUS: Suur on tõenäosus, et lähipäevil või -nädalatel toob pandeemia endaga kaasa teisegi — päikeseloojangud! Esimesed märgid sellest on haigestunud sõprade seas juba näha. Seda kaasnevat haigust kahtlustan vaikselt üleeilsest peale juba endalgi.

(Saladuskatte all tunnistan, et käisin täna kaks korda väljas, seega üks illegaalne tund. Kahjuks on haigussümptomite vastu raske seista.)

Kasutades Mohamedi sõnu: „Loodame, et ta tuleb homme uuesti.“

Jätkugu see elu-pandeemia ka peale karantiini!

NB! Olen kuulnud, et teatud mantrad võivad abiks olla:

„Sa oled see, mida sa pidevalt teed.“ /Will Durant/

„Ehita oma elu nii, nagu oleks see kunstiteos.“ /Abraham Heschel/

JÄRGNEB...

Kui soovid autoriga otse suhelda, kirjuta talle enamets@hotmail.com.

Jaga
Kommentaarid