• Turvaline kiindumus areneb siis, kui lapse hädadele reageeritakse järjepidevalt ja tundlikult. Laps õpib, et ta võib vabalt väljendada ka negatiivseid emotsioone ja et vanem rahustab teda. Laps peab end armastusväärseks ja õpib usaldama. Märk turvalisest kiindumusest on oskus luua lähedust ja intiimsust ning end selles hästi tunda.
  • Ebaturvaline kiindumus tekib siis, kui esmase hooldaja tähelepanu on ebajärjekindel, hoolimatu või koguni vaenulik. Laps ei julge loota, et keegi on tema jaoks olemas. Ebaturvaline kiindumus jaguneb kolmeks: ärev, vältiv ja kartlik.
  • Äreva kiindumuse korral on hooldaja olnud ebajärjekindel või oodanud, et laps hoopis tema vajaduste eest hoolitseks. Täiskasvanuna on sellisel inimesel madal enesehinnang, ta ootab kogu aeg kinnitust, et teda armastatakse. Ta püüab armastust välja teenida, muutub kergesti klammerduvaks, nõudlikuks, ründavaks ja murelikuks.
  • Vältiv kiindumus areneb siis, kui hooldaja ignoreerib, naeruvääristab või pahandab. Laps õpib oma tundeid varjama, hädas olles ei otsi ta vanematelt abi. Täiskasvanuna areneb tal kõrge enesehinnang, ta püüdleb sõltumatuse poole ja väldib lähedust. Tal on raske kedagi usaldada ja kellegagi lähedane olla.
  • Kartlik kiindumus areneb siis, kui laps on varases eas kogenud suurt kaotust või on vanema käitumine teda hirmutanud. Ta õpib rasketest olukordadest mentaalselt lahkuma – näib ükskõikne, nagu miski ei puudutaks teda. Täiskasvanuna saadavad teda ebajärjekindlad suhted, enese­hävituslik käitumine, ka intiimsuse täielik vältimine.