Sille lugu ehk Kuidas kuus swinger it läksid reisile vaba elu nautima, aga tulid tagasi nagu täiesti võõrad

„Tavalise perekonnaelu ja seksuaaleluga inimene peab svingerit ehk partnerite vahetajat tõenäoliselt kas lihtsalt liiderlikuks või siis täiesti vabameelseks inimeseks, kes ei tunne iialgi armukadedust, kui tema kaaslane seksib teise mehe või naisega," alustab oma intrigeerivat lugu Sille.

Abielulahutuse järel pärast pikka seiklemist elumere lainetel sain ma ühel peol tuttavaks Andriga. Tema oli üks kindel mees, kelle peale võis loota.

Aga Andri hakkas mulle juba paar kuud pärast tutvumist rääkima swingerite elust, mida tema oli elanud oma eelmise elukaaslasega ja mis olevat äärmiselt põnev. Misasja, seksida võõraste meestega, kui oma mees on sealsamas? Ja tema seksib mõne võõra naisega? See ei tulnud üldse kõne alla!

Aga ma pean ütlema, et see Andri jutt ei viinud mind endast välja, vaid pigem tekitas uudsihimu. Noh, rääkis mis ta rääkis — ju tal oli kunagi hea oma naist jagada, aga nüüd on meil kahekesi hea. Ja mina ei lähe kindlasti kuhugi, kus võib-olla mitukümmend kiimalist oma asju ajavad.

Mäletate, kuidas väikese lapsena tundus, et sinine taevakaar laskub kusagil kaugel maa peale? Mul oli Andriga tohutult hea koos olla ja see oli mu senise elu kõige kirglikum periood. Aga aeg-ajalt, kui me rammestunult teineteise kõrval lamasime, tegi ta juttu mitte enam swingerite õhtutest, vaid kohtumisest mõne teise paariga. See jutt ei tekitanud enam ettekujutust paljude higiste inimestega sauna eesruumist, kus võõras mees üritab sind ära rääkida.

Igatahes suutis Andri mu ära rääkida, et ma paarivahetust prooviksin. Ta ütles, et koos oma eelmise elukaaslasega kohtus ta mitu aastat ühe paariga, enne kui nad swingerite õhtutel käima hakkasid. Ta lisas, et temale ei meenu ühtegi ebameeldivat seika.

Ma pean lisama ka seda, et kuna mina olin 35 ja Andri 38, me mõlemad olime lahutatud ja meil mõlemal oli laps, siis me ei kiirustanud kooselusse. Samas oli juba elu nähtud küll ja miks mitte natuke teravamaid elamusi lisada. Mäletan, kuidas ma ühel õhtul enne uinumist mõtlesin, et miks mitte elu intrigeerivaks teha ja nautida ka teisi mehi, muidugi juhul, kui nad on meeldivad. Pealegi, kui oma mees seda lausa soovib.

Eks ma selleks ajaks olin kodus üksinda netist vaadanud kümneid videoid, kus olid koos kaks paari. Tunnistan, et üha rohkem need meeldisid. Algul oli võõrastav, aga sinna maailma tasapisi vaatlejana sisse minnes tekkis ikka päris tugev isu. Ka naistevahelised hellused olid erutavad. Miks mitte just nüüd elu nautida? Ja ühel õhtul Ma ütlesin Andrile, et mina olen valmis, sina leia kena paar. Kui ta mind embas, mõtlesin ma juba ees seisvale kohtumisele neljakesi, kuigi ma ei teadnud siis veel, kas me kellegagi üldse kohtume ja mis sellest täiesti hullumeelsest plaanist saab.

Üle 30aastased inimesed on juba üsna väljakujunenud eluhoiakutega ja julgevad kindlamalt ei öelda kui 20aastased. Paarivahetuseks sobivate inimeste leidmine on pikk otsimine ja katsetamine. Inimesed ei pea sobima üksnes grillimiseks ja ajaveetmiseks, vaid ka seksiks.

Andri hakkas partnereid otsima. Eelvaliku tegime kirjavahetuse põhjal. Üsna pea saab ju aru, kas on millestki ka rääkida või ei ole. Siis kutsusime ühe paari Andri juurde külla. Mäletan seda häbelikkust, aga pudeli veiniga saime sellest üle. Kusjuures pikale veninud vestluse lõpetajaks olin mina, kui ma teist naist lahti riietama hakkasin. See naine mulle meeldis, aga mees ei meeldinud nii palju, et tahaks temaga veel kokku saada. Oli kuidagi liiga lihtne ja sirgjooneline, kuigi sportlik ja sale. Naine oli malbe ja hell ja ilmselt meiega kirjutaski naine. Andri ütles, et talle ka see naine meeldis, aga kui mees mulle ei meeldi, siis me rohkem ei kohtu.

Paari nädala pärast kutsusime järgmise paari Andri juurde. Nad olid toreda jutuga ja väga seltskondlikud, aga mehe suhtes tekkis mul kohe tõrge, sest mulle ei meeldi kõrvitsakõhuga mehed. Mul õnnestuski seksist kõrvale põigelda, lamasime niisama alasti diivanil. Andri käis prouaga magamistoas ära ja proua hääl tõusis pärast kõik koos elutoas istudes vaimustusest kõrgeks. Lõpuks hakkasid nad minema ja meie olime mõlemad ühel meelel, et uueks kokkusaamiseks vajalikku klappi ei tekkinud.

Ma ei ütle, et ma kohutavalt kahetsesin neid kohtumisi. Ei kahetsenud. Ma lihtsalt lootsin midagi paremat.

Vist kuu aja pärast kutsus Andri kolmanda paari enda juurde. Need olid alla 30, väga rahulikud ja vaiksed, nii et tundus uskumatu, et nad niisuguse afääri ette võtsid. Terve õhtu olime kogu aeg neljakesi Andri suurel nurgadiivanil koos. Algul riietega, siis ilma riieteta. See oli ilus õhtu. Me jäimegi Riina ja Ronaldiga suhtlema ja kokku saama.

Vahel ma mõtlesin sellele, mis elu ma elasin enne Andriga kohtumist ja mul hakkas endast kahju. Ma imestasin, kui loomulik mulle praegu tundus saada kokku teise paariga ja seksida samal õhtul oma mehe juuresolekul nii võõra mehe kui ka tema naisega. Uudishimutsejatele pean ütlema, et mehed teineteist ei puudutanud.

Sellised kokkusaamised kestsid umbes pool aastat. Elu oli põnev. Siis eelmise aasta oktoobri lõpus ühel päeval kirjutas Riina, et neil on üks tuttav abielupaar, umbes neljakümnesed, kes kutsuvad neid kaasa Egiptuse reisile. Nemad olid endi ja meie suhetest rääkinud ja küsisid, kas nad võiksid meid ka kaasa kutsuda. Paar, Katri ja Ragnar, olid väga nõus.

Nii me sõitsimegi novembrikuus palavasse Hurghadasse. Me kõik olime seal enne ka käinud, aga hotell oli seekord tõeliselt super. Väga avarad toad. Me ei tundnud Katri ja Ragnari suhtes mingit võõristust. Nemad olidki mitte ainult paar, vaid ka abielus ja lapse vanemad.

Enne olime olnud neljakesi, nüüd olime kuuekesi. Kolm esimest õhtut veetsime kuuekesi ühes hotellitoas, iga päev erinevas. Tunnistan, et seksisime vähem kui Riina ja Rondaliga Eestis ja jõime üsna palju, aga need olid siiski ilusad päevad. Kuus inimest ajamas lihtsalt loba ja muudkui naermas, see on ju tore elu.

Kindlasti keegi meiega koos samasse hotelli tulnud eestlastest ei aimanud, mida me õhtuti teeme.

Neljandal päeval rannas päevitamise ajal ütles Riina, et ta tunneb end kehvasti ja läheb tuppa. Pool tundi hiljem ütles Ragnar, et ta läheb kõnnib natuke, sest rannas on raske olla. Mina ega keegi teine ei pööranud nende lahkumisele mingit tähelepanu. Ragnar tuli paari tunni pärast tagasi, aga Riina ei tulnudki. Mees saatis talle imestava sõnumi ja Riina vastas, et tal on kõht lahti ja ta on toas. No mis seal ikka, elu läks edasi.

Neljandal õhtul kohtusime taas kuuekesi ning seekord minu ja Andri toas. Aga kõik oli kuidagi teistmoodi ja vaikne ja mingit erootikat õhus ei olnud. Ma sain aru ja arvan, et ka teised said üsna pea aru, et Riina ja Ragnar on teineteisesse armunud.

Ronald üritas oma elukaaslast Ragnari sülest ära meelitada ja siis kiskuda, aga Riina sai kurjaks. Ronald vandus mis kole. Katri istus omaette nurka ja nuttis. Mu meelest oli siis kõigile asi selge.

Mina järeldasin, et selles minu uues elus seksida võib küll võõraga, aga armuda ei või.

Sel õhtul veel suuremat tüli ei tekkinud, sest Ronaldi ärritus kanti liigse rumm-koola arvele.

Aga Riina ja Ragnar hakkasid salaja kokku saama, mis kokkuvõttes ei olnudki ju nii salaja.

Kuna me kõik elasime n-ö pead-jalad koos, siis polnud neil võimalik oma tundeid varjata ja salaja põgeneda. Üldine meeleolu muutus pärast seda nutusemaks lausa tundidega.

Meie Andriga, kes me sellest armumisest isiklikult kannatada ei saanud, olime ka kurvad, sest tulime ju reisile kindla mõttega nautida ühiselt elu. Nüüd oli asi nautimisest kaugel. Me ei teadnud, kas oodata, kuni armunud Riina ja Ragnar oma tundest üle saavad või pole nende seltskonnale enam mõtet loota.

Veel pool aastat tagasi võis tunduda see imelik, aga just mina kui paarivahetusvaldkonna kõige uuem proovisin neid paare lepitada. Tundus nii kummaline, et inimesi, kes on kogu aeg sallinud ka oma partnerite teisi partnereid, tabab nii võimas omanditunne ja armukadedus. Mind näiteks armukadedus enam ei piinanud, kuigi alguses oli see probleem. Aga ma olin end armukadedusest vabaks mõelnud. Muuseas, ka Riina ja Ronald olid mind selles õpetanud.

Juhtuski nii, et sellel reisil meie seltskonna intiimseid kohtumisi enam ei toimunud. Meil Andriga oli kõik hästi. Loomulikult me arutasime, et see armumine paneb meie sõpruskonnale kõva põntsu. Ühised söömaajad ja päevitamised olid edaspidi päris kurvad, kuigi püüdsime lõbusad olla ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Keegi ei sõimanud, aga oli selline vaikne teadmatus ja see oli piinav.

Me ei rääkinud sellest omavahel suures ringis, aga saime kõik selgelt aru, et meie endine vabameelne elu kindlasti ei jätku, isegi kui lahutusi ei tule.

Aga lahkuminekud juba paistsid selgesti. Kumbki armunu ei taganenud. Olukord läks lausa iga tunniga absurdsemaks. Aga mis seal enam. Kui Riina ja Ragnar olid armunud ja koos, siis nende kaaslastel polnudki midagi otsustada. Katri oli kogu aeg vait või nuttis, aga Ronald oli tige ja temalt võis ka kättemaksu oodata. Neil selle paugu järel mingit omavahelist tõmmet ei tekkinud. Eks mõlemal oli hing haige.

Mina, kes ma niisuguse eluviisi nautimise suhtes nii tõrges olin olnud, vaatasin seda n-ö vanamoodsat konservatiivsust imestunult pealt.

Päev enne reisi lõppu lubasid Riina ja Ragnar ametlikele kaaslastele afääri ära lõpetada ja jätkata endist elu, aga pilkude mäng ütles nende kaaslastele, minule ja Andrile kõik ära. Rannas tekkis Ronaldi ja Ragnar vahel äge sõnavahetus. Mingil ajal kadusid kadusid kaks armunut taas vaikselt rannast ära.

Reisilt tagasi tulime nagu täiesti võõrad inimesed. Välja arvatud mina ja Andri ja muidugi kaks armunut, kes lennukis istusid juba kõrvuti.

Need kaks paari läksidki lahku. Meie otsisime endale uued kaaslased.

Riina ja Ragnar paistsid õnnelikud. Minu teada Katri ja Ronald omavahel rohkem ei suhelnud, kuigi oma kaaslaste armumiseni olid ju meeleldi seksinud.