Kevadine suusamatk: kuidas seltskond suusahunte koroonahirmu lumetormi vastu vahetas

“Sõber Kaur oli aastaid mind kevadisele suusamatkale kutsunud, enne kui ma nõustusin. Hiljem selgus, et sügisel kokku lepitud reis sattus eriti huvitavale ajale,” kirjutab Ave Põlenik, kuidas seltskond suusahunte ja üks suusaäpu koroonahirmu lumetormi vastu vahetas.

Sihtkohaks on vägesid juhatav Kaur valinud Kesk-Rootsis asuva Jämtlandi lääni suhteliselt lauged mäed. Reisiajaks saab märtsi teine kolmandik – eeldatavasti ei kimbuta siis enam käre pakane, aga valgust on palju ja lihavõtteaegne sagimine alles kaugel. Plaanime „keskealiste pehmode matka” ehk ei mingit telkide-magamiskottide-pottide tassimist ja külmööbimisi, peatume mõnusalt mägimajades.

Tühjas laevas

Päev enne teele asumist, 11. märtsil nimetab WHO koroonaviiruse puhangu pandeemiaks.

Teeleasumise päeval ehk 12. märtsil loobub tulekust üks matkaline, et lapsed ei jääks eakate vanavanemate hoole alla. Ülejäänud grupp otsustab siiski teele asuda.

Stockholmi laev on üsna tühi ja inimesed hoiavad omaette, nii koguneme meiegi minu ja Ingridi kajutisse. Uurime mõõduka ärevusega Eesti uudiseid ja suhtleme muretsevate kodustega.

Selgub ka, et suusakogemused on meil kõigil erinevad. Mina pole pärast 14. eluaastat murdmaasuusatamisega kokku puutunud, mäesuusakogemust on samuti vähe ja ka maastikusuuskadel olen liikunud vaid üksikutel päevamatkadel. Ingrid sõidab aktiivselt murdmaad, aga suusamäel pole käinud ega matkasuuski proovinud. Kauri ja Juhani ühiste suusamatkade loendamiseks tuleb kahe käe sõrmi kasutada, mõlemad suusatavad usinasti murdmaad ja käivad mäel. Johani viimasest suusamatkast ja suusatrennis käimisest on möödas kümmekond aastat.