Selle karantiini juures on kõige jubedamad nädalavahetused

Nädala sees on tegemist kuhjaga ja plaanid päevade kaupa paigas, nädalavahetuste tegemised on aga praegu ju kõik keelatud. Seega stress kasvab ja tuleb ruttu midagi välja mõelda, et omavahel siin kodus kõik omavahel riidu ei läheks.

Nädala sees tuleb meil teha teha tööd ja see aitab päevi õhtusse veeretada. Laps teeb e-lasteaia ülesandeid ning õhtuti oleme käinud maja lähedal jalutamas. Õnneks siinkandis väga inimesi ei kohta.

Nädalavahetused on aga hoopis teine lugu. Kinno ei saa, muuseumi ei saa, välja sööma ka mitte. Kodus aga enam passida ka ei jaksa. Seega ongi ainus võimalus olla looduses. Kahjuks arvab terve Eesti seda sama.

Kui neid ridu siin kirja panin, käis mu peast läbi huvitav mõte- ilmselt olen ma kriisis. Kogu see olukord on tekitanud minus mingi kriisi, mis suunab mind enese lohutamiseks lugema statistikat ja kõrvutama erinevaid pandeemiaid omavahel. Samuti avastan end sel teemal väga palju rääkimas. Ilmselt rohkem kui keskmiselt normaalne oleks.

Mind ärritab see, et sotsiaalmeedia on täis inimesi, kel nii palju aega ja energiat, et elavad teiste elu. Mind ärritab see, et kui ma ütlen, et mina keskendun praegu iseenda vajadustele ja oma pere tervena hoidmisele ja siiralt savi, kas teised jälgivad karantiinireegleid, siis tõlgendatakse seda nagu ma oleks inimene, kes nimme käib igale poole viirust levitamas. Seejuures olen täiesti terve, jälgin ise reegleid jne. Arvatakse, et kui ma ei mõista teisi hukka nende koroonapidude jms tõttu, siis ma kiidan seda tegevust heaks.

Ma käin toast väljas väga harva ja kui seda teen, siis suhtun end ümbritsevatesse nagu kahtlusalustesse, keda ei saa usaldada. Ehk iga poeskäik on mul ühekordsete kinnastega, nina peidus jms ja seejuures käin vaid kord nädalas poes. Kuna abikaasa just tuli komandeeringust, siis tema on kodune pantvang.

Frustratsiooni tekitab kõige rohkem see, et kõik minu rasedusega seotud arstivisiidid tühistatakse. Istun kodus, hoian end terve ja siis ei taheta mind näha. Ämmaemanda visiit oli läbi telefoni, UH tühistatigi ära nagu arvasin ja nüüd siis ei taha mind näha ka günekoloog.

Mõtlengi, et mina siin oma diabeediriski ja preeklampsia riskiga olen ilmselt nii igav rase, et enne lapse sündi siis ärgu üldse oodaku mind. Milleks me aega raiskame? Milleks üldse raisatakse aega rasedate peale? Las nad paisuvad omaette. Jah, hetkel on eriolukord ja peab sellega arvestama, et kõigil võib varsti arsti vaja minna, aga kui eriolukorra ajal on siiralt poogen rasedatest, siis miks tava-ajal neist välja teha? Peale looteanatoomiat võikski siis olla viimane visiit. Kui palju raha ja aega kokku hoitaks! Rase saab ju koduse monitoorimisega ise hakkama. Seega nüüd kõlgutangi siin jalgu ja mõtlen, et kas viia oma analüüsid ära. Pointi pole, kes neid ikka vahib? Digiloos ma nagunii ei oska ise aru saada, kas mingi tulemus on normis või mitte.

Seega, mul on nüüd keset üldist koroonakriisi veel enne sünnitust käsil ka isiklik kriis.