KOGEMUS | "Ma olen 21-aastane ja ma pole kunagi suudelnud"

See oli esimese suudluse jaoks ideaalne ajastus: kuuvalgusega suveõhtu Aadria mere ääres. Philippo ja mina olime üksteise poole õhanud kõik need 10 päeva, mis ma olin veetnud perepuhkusel Riminis. Ta oli kui unistus, mida üks Itaalia kuurortlinn võis pakkuda: 18-aastane vetelpäästja päevitunud jume, särava naeratuse ja Rooma gladiaatori kehaehitusega. Ka mõningane akne, liigne juuksegeeli kasutamine ja fakt, et ta flirtis häbitult ilusate Saksa turistidega ei rikkunud tema ilu.

Minu 16-aastase mõistus ütles, et ta on jumal. "Sa oled ilus, minu arm," ütles Philippo minu viimasel puhkuseõhtul, kui me koos istusime.

Ma olin hiilinud temaga kohtuma samal ajal, kui mu vanemad magasid ja närvipinge oli liblikad mu kõhus pööraseks ajanud: kui mu vanemad oleksid magamistoa aknast välja vaadanud, oleksid nad meid kindlasti näinud. Ometi poleks nemad olnud süüdi selle õhtu rikkumises.

Ainus inimene, keda ma saan oma esimese suudluse saboteerimises süüdistada olen mina ise. Tõde on see, et ma ei teadnud midagi suudlemise tehnikast. Ma tahtsin talle meeleheitlikult muljet avaldada, aga sel hetkel tundus mu keel rohkem vasarana kui sensuaalse võrgutusvahendina. Kui meie huuled kohtusid, sai põnevusest minu sees kiiresti paanika. Mu süda tagus, käed higistasid, suu oli kuiv ja ma tundsin iiveldust - ainus loogiline asi, mida teha, oli joosta. Nii ma jätsingi ta sinna märjale liivale istuma.

Hirm suudlemise ees

See ei olnud esimene kord, kui ma kannatasin suudlemise hirmu käes. Ometigi polnud minu puhul asi levivates pisikutes, vaid hoopis hirmus ebaõnnestuda. Kuidagi õnnestus mul teisemeea aastad mööda saata kõigest poistele põsele musi tehes. Sellele aitas kaasa ka tõsiasi, et ma käisin ainult tüdrukutele mõeldud Londoni koolis, kuigi see ei paistnud mu klassikaaslasi segavat.

Selleks ajaks, kui olime jõudnud üheksandasse klassi, olid suuremal osal tüdrukutest tõelised poiss-sõbrad, mõned olid isegi lapseootel. Naiseks olemine sellisel tasandil ei olnud veel minuni jõudnud. 15-aastasena olin ma lühikest kasvu, pontsakate põskedega ja väikeste rindadega - mul ei olnud isegi esimest menstruatsiooni alanud. Oma peas olin ma vastassugupoole jaoks peaaegu nähtamatu. Lisaks oli mu Nigeeria juurtega isa rohkem õppimise usku. "Keskendu parem hinnetele, mu ingel," tavatses ta öelda.

Ma tavatsesin unistada, milline oleks elu mõne John Hughesi romantilise komöödia tegelasena. Selle tulemusena keerles mu esimese suudluse fantaasia ümber autokinode, basseinipidude ja keskkooli ballide - kõik asjad, mis olid kaugel reaalsusest kasvades üles Suurbritannias.

Kakskümmend üks ja pole kunagi suudelnud: teatud hetkel hakkas mu elu meenutama üheksakümnendate aastate romantilisi komöödiaid. Minu loo esimene kangelane osutus lihtlabaseks Casanovaks - ta oli pikk ja tume baarmen nimega Roberto, kellel oli vastupandamatult seksikas Kosovo aktsent. Mina ei olnud tema jaoks ainuke. Robertol oli terve ring pühendunud naissoost imetlejaid Londoni restoranis, kus me koos töötasime. Selleks ajaks, kui me kokku saime, oli ta juba olnud koos kondiitri, raamatupidaja ja vähemalt kahe ettekandjaga. Küll aga olid kolm kolledžiaastat andnud mulle enesekindluse, mis aitas mul seksuaalset kogenematust vaadata kui auasja.

Loomulikult ei suutnud ma oma karmi tüdruku välimusega Robertot lollitada. Nagu naistemehed ikka, suutis ta mu kogenematust miili kauguselt haista. Ühel õhtul kui me koos restorani sulgesime, surus ta mu nurka ja küsis, kas jääksin üheks kokteiliks.

Ühest joogist sai teine, siis kolmas, siis neljas.. selleks ajaks, kui ta mulle lähenes, lamasime praktiliselt baariletil ja mulle tundus, nagu kaks hiigelsuurt suud tuleks minu poole. Nii klišeena kui see ka kõlab, hetkeks mil mu kahekordne nägemine kadus ja meie huuled kokku said, tundsin uskumatut kergendust. Nende kolme tunni jooksul, mis me purjuspäi baari põrandal vedelesime, kadus 10 aastat ärevust. Ma olin suudlemisfoobiast justkui üleöö terveks ravitud.

Ma polnud üksinda

Olgu öeldud, et sealt edasi ei läinud asjad just kuigi libedalt. See kogemus vallandas minus meeletu janu suudlemise järele. Kui me Robertoga lahku läksime, suudlesin peaaegu kõiki mehi kohe esimesel kohtingul. Tihti juhtus, et rohkem nad minuga ühendust ei võtnud.

Kui ma lõpuks oma tõelist armastust kohtasin, arvasin, et mul on kõik välja nuputatud. Ehmusin korralikult, kui ta meie suudlused võimalikult lühikesed hoidis ja lihtsalt magama jäi. Isegi kaisutamine tundus talle liig olevat. "Anna andeks, mulle lihtsalt ei meeldi suudlemine väga. Siin ei ole midagi isiklikku," ütles ta mulle. Muidugi oli see isiklik! Seks on üks asi, aga pole midagi, mis võiks asendada intiimset suudlust.

Lahkusin tema juurest järgmisel hommikul ilma sõnagi lausumata. Me ei rääkinud ligikaudu nädala ja siis saatis ta mulle kirja koos pildiga, mis pani mu südame sulama. Fotol oli tema koos raamatuga "How to French Kiss For Beginners". "Ma luban, et teen selle endale selgeks," seisis sõnumis tekst. "Ma armastan sind!"

Allikas: Vogue