"Sipsiku" produtsent esmase negatiivse tagasiside kohta: "Lastele meeldib ja see on minu jaoks kõige olulisem!"
Produtsent Kristel Tõldsepp on A Film Estonia eestvedaja ning tema toodetud on homsest kinodes olev "Sipsik". Eno Raua ja Edgar Valteri samanimelisel raamatul põhinev animatsioon võttis ette suure riski, sest Sipsik pole lihtsalt suvaline karakter, vaid suure kultuurilise tähendusega. Enne homset esilinastust on seda filmi kolme päevaga näinud juba 13200 inimest ning esile on kerkinud päris mitu negatiivset kriitikat. Võtsin Kristeliga ühendust ja andsin võimaluse sellele kõigele vastata.
Enne "Sipsik" produtsendile helistamist valisin välja neli põhilist negatiivset kriitikat: nördinud lapsevanemad kelle lapsed nutsid, ERRi arvustus "Kelle huvides oli tappa Sipsik?", Ott Sepa rämehäälne roll sootule nukule ja inimeste mured, et lugu ei ole kuidagi raamatuga seotud. Isiklikult näen seda filmi alles homme esilinastusel, kuid palju lapsi ja peresid on seda tänaseks juba näinud. Võtsin aega ja lugesin ka inimeste kommentaare interneti erinevates kohtades, et saada natukene selgemat pilti, et mida räägivad need, kes seda tegelikult ka näinud on.
Kristel Tõldsepp alustas vestlust ideega, et tema eelkõige ootas esimest tagasiside alles peale esilinastust ning oli tegelikult üllatunud sellise varajase ja sedavõrd negatiivse kriitika üle. "Film on absoluutselt kindlasti sobiv ka eelkooliealistele lastele. Seal ei ole mitte ühtegi sellist aspekti, mis oleks sobimatu väikesele lapsele." vastas Tõldsepp hirmust nutvate laste mure kohta. "See film on emotsionaalne ja seal on kurbasid momente, seega loomulikult kui laps on erineva tundeskaalaga, siis mõni võtab seda emotsionaalsemalt." jätkas Tõldsepp.
"Miks need lapsed nutsid? Võib-olla tõesti see teema, et paljud lapsevanemad olid otsustanud, et see on esimene film millega laps kinno viia. Iga vanem ju tunneb oma last kõige paremini ja teab, kas laps on valmis kinno minema või mitte. Ma kipun arvama, et need nutmised olid pigem sellised olmelisemate probleemide pärast kui filmi pärast. Samas on mulle on ka mitu täiskasvanut öelnud, et see film tõi pisara silma." võttis Tõldlepp enda mõtted kokku. Edasi rääkis, kuidas ta võttis ühendust kinoga ja ka klassidega, kes filmi näinud, kuid ei saanud kusagilt rohkem sellist negatiivset tagasisidet.
Jätkasime vestlusega raamatust ekraanile kohandamise teemal. "Kui me võtsime sellise raamatu nagu "Sipsik" teha, siis me ju teadsime seda ette, et kindlasti see ei saa kõikidele meeldida. Igal ühel on ju oma Sipsiku lugu peas. Et see tagasiside selline kohe tuli, seda ei osanud ette näha." lisas Kristel veidi kurvemal toonil.
"See film põhineb Sipsiku raamatul, aga kui võtta kätte see raamat, siis see koosneb mitmetest lühikestest juttudest, mis ei ole omavahel seotud. Kui meie hakkasime filmi tegema, siis otsustasime, et teeme ikkagi sellise täispika klassikalise kinofilmi, kus on oma narratiivne loo kõver, ehk siis terviklik lugu. Muutes neid lühijutte üheks terviklikuks looks, pidime me sinna ümber kirjutama sellise olustiku, et tekiks ühtne tervik." jätkab produtsent. Lõpetab selle teema konkreets mõttega: "Loomulikult, film on film. See on uus teos, mis on kirjutatud Sipsiku raamatu alusel!"
Enne järgmise kriitika punkti juurde liikumist lisas Kristel Tõldsepp veel juurde, et ta mõistab väga hästi osade kinokülastajate muret, sest tema teab palju inimesi, kellel on Sipsiku seiklused sõna-sõnalt peas. Need inimesed lähevad kinno ootusega näha neid samu jutte samas järjekorras, siis tõepoolest neid on ootamas ees pettumus.
Järgmisena küsisin Ott Sepa hääle kohta ning juhtisin tähelepanu enda mälestustele raamatust, kust Sipsik oli sootu nukk, kes piiksus. "Enne kui me filmi hakkasime tegema, käisime Aino Perviku juures, et kõik asjad selgeks rääkida. Kui Eno Raud esimesena Sipsikut kirjutas, siis ta ei mõelnud selle peale üldse, et kas nukk on poiss või tüdruk, vaid see on lihtsalt nukk. Siis tuli kätte see hetk kui tuli hakata tõlkima vene keelde ning küsiti Eno Raua käest, et kas он (meessoost) või она (naissoost), mille peale Eno Raud otsustas, et ikkagi poiss. Näiteks vene koolist tulnud klassil ei olnud küsimust, et kas poiss või tüdruk. Nemad on raamatust koguaeg lugenud, et poiss. Kuna eesti keelses versioonis on jah see lause, et Sipsik ärkas ellu ja hakkas rääkima peenikese häälega, on tekkinud inimestel arvamus, et nukk võis olla hoopis tüdruk. Minu arvates tegi Ott siin õudsalt kihvti rolli!"
Lõpetuseks uurisin üldise tagaside kohta, mis nii temani kui filmi meeskonnani on jõudnud. "Eile sain hästi toreda tagasiside ühelt lasteaia kasvatajalt, kes ütles seda, et see film on hästi eluline. Seal on õe ja venna suhted ja sellised väikese lapse elu võib-olla kriitilisemad hetked. Tema leidis, et see oli hästi hea, et nad läksid pärast kino lasteaeda ja tegid diskussiooni ja arutluse ringi, mis andis sellise hea põhja, et lastega seda teemat arutada." hakkas Kristel juba palju positiivsemal toonil rääkima. "Mis mulle eriti rõõmu teeb on see, et lastele meeldib. See on minu jaoks kõige olulisem. Teine äärmiselt tore tagasiside tuli 10-14 vanuses laste käest, kellele meelest see film oli äärmiselt lahe. Eelnevalt arvasime, et selles vanuses lapsed võivad arvata, et nende jaoks liiga titekas."
Artikli vahel olevad ekraanitõmmised on erinevad positiivsed kommentaarid antud filmi kohta ning nende leidmine ei olnud raske. "Sipsik" on oluline lasteraamat ja seda olnud juba päris kaua aega. See oli minu lapsepõlves ja nüüd on seda minu laste jaoks, tõenäoliselt ka lastelaste jaoks, seega suudan mõista, miks inimestel on erinevad ootused ja mälestused. Nostalgia on võimas emotsioon ning lapsena ettekujutatud tegelased on tihti liiga võimsad meie täiskasvanute igapäevase reaalsuse jaoks, kuid mitte meie laste jaoks. Oma silm on kuningas.
