Suhtes olemise ja armastamise ruum ei ole kummist: kas eelistada tuleks endasarnast või pigem erinevat partnerit?

Vaadates oma tutvusringkonna suhte- ja elutingimusi, jäävad silma erinevad viisid, kuidas ennast paika on sätitud.

Mõni inimene paistab olevat leidnud endale suhtes n-ö kodu. Suhe on mõnus ja sisse töötatud. Isegi kui vahel midagi logisema hakkab, remonditakse see ühiselt ära. Mõni mu sõbranna on teinud teadliku valiku armastada kedagi, kes tal juba olemas on. Olgugi et see keegi sööb lahtise suuga matsutades või ei suuda ühtegi kodust toimetust otsast lõpuni iseseisvalt ära teha. Selline ta on ja teda saab armastada. Kolmandad aga tiirutavad suhtemaastikul kui reisisellid eri hotellitube mööda. 

Mõnda suhtesse jäädakse vahel paiksemaks, aga ikka nagu midagi ei klapi. On liiga lärmakas, liiga räpane, liiga täis, liiga umbne, liiga pime vms. Kapatakse aiva edasi, et kohata oma täiuslikku suhtelossi või printsi valgel hobusel. Mingis vanuses ongi see tavaline toimimisviis, kuid kui aastad juba 40–50 ligi hakkavad trügima, siis joonistuvad erinevused selgemini välja. Miks nii on?