Kaheksa-aastaselt tundis ta külma tuule käes rattaga sõites kõrvavalu, haigus aina süvenes ja 11aastaselt soovitati tal minna kurtide kooli. Aga ta tegi kõik vastupidi: jätkas tavakoolis, loobus kuulmisaparaadist ja valis erialaks kõige rohkem kuulmist nõudva ameti – muusiku kutse. „Ma õppisin, et kui võtan kuuldeaparaadi ära, kuulen vähem kõrvade, aga rohkem keha kaudu.“ Tema teekond on kui vastuvoolu ujumine mäest üles. Kurdist tütarlapsest sai legendaarne muusik, tänapäeva üks hinnatumaid artiste, kahekordne Grammy-võitja, kes on salvestanud 30 heliplaati.

Evelynil oli imeline õpetaja härra Forbes, kes suunas teda kuulama kehaga ja arendama teisi meeli. „Meie tunnid käisid nii, et ta saatis mu ruumist välja ja ma panin peopesad vastu seina. Siis ta mängis klassis kahel trummil kaht nooti ja küsis minult, kumb on kõrgem. Selgus, et ma vastasin õigesti ja ta küsis, kuidas ma seda tean. Aga ma tundsin ühe heli puhul vibreerimist oma käe ülemises osas, sõrmedes, ja teise tooni puhul allpool, randmes. Samamoodi tundsin, kuidas põrand vibreerib telefoni helina peale. Mida enam ma avastasin enda võimet, seda enam hakkasin kogu kehaga tunnetama helikõrgusi.“ Nii kujunes Evelynist legend – esimene sooloartisti tööst elatuv löökpillimängija. „Ma otsustasin 15aastaselt, et tahan saada vaid sooloartistiks. Ega ma ei teadnud, et sellist eriala nagu solist-löökpillimängija pole olemas.“

Teis on erakordset julgust! Kurtide kooli asemel jätkasite tavakoolis. Vaegkuuljast muusik on juba iseenesest võimatu ülesanne. Aga vähe sellest! Valisite võimalikest muusikukarjääridest ebatavalise – soololöökpillimängija oma. Kust tuleb ühel erivajadusega lapsel selline imeline julgus ja enesekindlus?

Ega ma ei tea. Ma järgisin instinkte ja seda, mis tundus õige. Olin väga isepäine Iaps ja tahtsin teha asju oma äranägemise järgi ning omas tempos. Ilmselt kuulasin iseennast rohkem kui kedagi teist.

Teie vanemad on teid küll vist väga suure armastuse ja rõõmuga kasvatanud.

Kasvasin Põhja-Šotimaal väikses talus ja mul oli väga turvaline ning tasakaalukas lapsepõlv. Vanemad tegid ise rasket maatööd, aga toetasid mind ja mu kaht venda kõiges, mida me ette võtsime.

Eestis on praegu väga aktuaalne koolikiusamise teema. Nüüd on hakatud palju tähelepanu pöörama sellele, et igal lapsel oleks võimalik oma muret kurta ja abi saada. Kuidas see teie kooliajal Inglismaal oli?

Ma alustasin Aberdeenist põhja pool, Kirde-Šotimaal tillukeses külakoolis, kus terve kooli peale oli vaid kaks õpetajat ning 37 õpilast. Keskkooli läksin juba suuremasse, kus oli rohkem õpetajaid. Arvan, et kiusamist esineb teatud vanuses õpilaste seas pea igas koolis. Aga õnneks pole see minu jaoks kunagi olnud probleem. Õpetajad ja kaasõpilased olid minu suhtes alati väga toetavad. Ka muusika tegemine aitas meil luua häid suhteid ja üksteist paremini mõista. Tegime hulga meeskonnatööd, kus pidime suhtlema, jagama vastutust ja tegema ühiseid otsuseid.

Kas teid koolis imetleti või kiusati?

Olin normaalne laps, kes sai omavanustega hästi läbi. Mulle meeldis seltsida, aga ka üksi olla. Ma ei mäleta, et kedagi mu sõpradest oleks kiusatud. Meie koolis oli sa-suudad suhtumine. Iga lapsel oli unikaalne lugu ja ta oli omas laadis hinnatud.

Foto: Philipp Rathmer

Kas teie karjääris oli mingi läbimurdehetk või olite algusest peale imelapse kuldsel teel?

Ega ma polnudki imelaps. Olin uudishimuliku loomuga ja väga muusikast sisse võetud. 15aastaselt otsustasin, et mu edasised õpingud on seotud vaid pillimänguga. Enne seda oli muusika vaid üks paljudest asjadest, millega tegelesin. Aga eksamitest sain alati kergesti läbi. Ega ma ei arvanud kunagi, et olen midagi erilist või head, lihtsalt nautisin mängimise kogemust ja õpiprotsessi avastused pakkusid rõõmu.

Olete erakordselt tundlik isiksus. Kas teie eripära on tekitanud probleeme isiklikus elus?

Ma ei tea! Aga järgin elus alati intuitsiooni. Teen seda, mis lihtsalt tundub parim.

Kas muusika on teile olnud omamoodi pelgupaik eluraskuste puhul? Või pole pelgupaika vaja?

Eks ta ole pelgupaik, aga mitte väga minu jaoks. Muusika on minu eriala, töö, ja ma ei võta seda kui hobi või mingit teraapiat. Minu isiksuses ei ole sellel nii valdavat osakaalu.

Kas olete usklik inimene?

Olen vaimne, aga mitte usklik.

Millega ennast laadite, mis teid inspireerib?

Ma ei käi eraldi inspiratsiooni hankimas, kuna seda on meie ümber nii palju. Tuleb vaid märgata. Oluline on, et saaksin olla piisavalt omaette, ilma et õieti midagi konkreetselt teeks. Seda tuleb ette põhiliselt õhtuti, kus saan lihtsalt istuda ja tegeleda mõtetega, mis pähe tulevad. Ma ei pressi iial peale – arvan, et kõik juhtub omal ajal ja leiab ise õige raja.

Olete esinenud olümpiamängude avamisel ja saanud Suurbritannia ühe kõrgeima autasu – Briti impeeriumi ordeni dame commander. Milline tunnustus või tänu on teile aga kõige rohkem tähendanud, kõige enam hinge läinud või lausa muutnud elu?

Kõik autasud on mu jaoks olulised, sest olen need saanud karjääri olulistel hetkedel. Esimene Grammy-võit oli imeline ja andis suure tõuke enesekindlusele. Briti kõrge autasu avas uksi, milleni ma vaid muusikaga ei jõudnud. Nii kunstis kui ka muudes valdkondades annavad auhinnad vahel vägagi vajalikku tuge ja tunnustust.

Mida soovitate inimesele, kel on mingi erivajadus? Te olete lausa imeinimene! Isegi liiga edukas, et olla eeskujuks tavalisele erivajadusega inimesele. Aga te ju siiski mõistate neid paremini kui meie, teised.

Me kõik oleme inimesed. Ja meil kõigil on oma lugu. Oluline on leida see seeme, mis paneb meid isiksustena kasvama ja särama. Ma mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad ei suuda ise oma olukorra parandamiseks midagi ära teha ja kogevad vaid vastuseisu. Aga minu stiil on ajada asja vaikselt ja ilma suurema kärata. Samas on minus alati olnud mingi sisemine sihikindlus. See pole kellegagi võistlemine ega punnimine, vaid vaikne teadmine, kes ma olen.

Kas mingi hetk on tekkinud pettumus muusikas ja olnud tahtmine loobuda?

Olen olnud pettunud, aga mitte sel määral, et muusikat päris maha jätta. Kindlasti tuleb veel hulga pettumusi, aga need on head – panevad nägema olukordi ja protsesse suuremas plaanis.

Miks naudite musitseerimist trio HLK-ga?

Selles trios mängivad vaimustavad pillimehed. Nende muusika on omaette maailm, mis muutub ja esitab väljakutseid. Nad lõhuvad kaasaja džässi piire – minu jaoks on see nii rõõm kui ka au nendega koos laval olla. Meie esimene koostöö viis mind välja mugavustsoonist ja see oli tõesti tervistav kogemus! Me kõik vajame tegemistesse mingit värskendust.

Kes peaks teie arvates tulema kuulama seda kontserti? Milline inimene, milliste ootusega?

Algul tekitas see muusika minus hämmingut ja ma ei läinud emotsionaalselt üldse kaasa. Aga ajaga olen õppinud seda armastama ja nüüd see puudutab mind väga sügavalt. Nii et esitajad võivad läbida sama teekonna, mis kuulajadki. Ma olen väga seda meelt, et tasub olla avatud, mõelda paindlikult ja mitte jääda eelarvamuste vangi.

Kas tunnete oma ülitundlikkuses ka inimeste energiaid, näiteks seda, kuidas publik kuulab, mida auditoorium vajab? Improvisatsioonilises muusikas saab ju kõike käigupealt muuta.

Oh jaa, tunnetan inimesi enda ümber ja tean, et seisundid ja meeleolud võivad hetkega muutuda. Ei tasu kunagi raiuda kivisse stsenaariume.

Foto: Jim Gallaghan

Olete kirjutanud raamatu kuulmisest. Kas aitate erivajadusega inimesi? On teil missioon – annetate raha kodututele või probleemides lastele?

Minu raamat „Listen World!“ („Kuula maailma!“) on mõeldud põhiliselt varateismelistele. Millegi kuulamine liidab meid ühte, olenemata sellest, kas keegi on puudega või mitte. Mu enda kasvatus seisnes kaasamises ja see on minu jaoks üldse võti inimestega suhtlemisel – kaasamine, huvi äratamine, koostegemine. Ma tahan, et me kõik õpiks üksteiselt, kuidas ümbritsevat paremini mõista ja seeläbi teha paremaid otsuseid ning õilsamaid tegusid.

Kas teil pole soovi avada omanimelist muusikakooli vms?

On küll! Tahan avada keskuse, mis oleks pühendatud kuulamisele. Aga see pole otseselt kool, vaid asutus, mis tegeleb teadliku kuulamisega ühiskonna, ettevõtluse, spordi, kunsti, religiooni ja muul tasandil.

Kas tundlikul inimesel on raskem ilmas elada?

Ei pruugi. Mina püüan oma elus luua sellise tugisüsteemi, et kõik sujuks. Näiteks ma ei kuule telefoni, aga saan ideaalselt suhelda meili teel, Skype’is või mis iganes muudes kanalites. Kui olin noorem, oli mu suhtlemine teistega palju suurem väljakutse kui praegu.

Kuidas talute müra, kas näiteks metroorongi müra on teie kehale lausa valus kogemus? See on ju tavatunnetusega inimeselegi raske.

Liiga palju müra pole kellelegi kasulik. Aga ma püüan helidieeti reguleerida nii palju, kui saan. Kas või sellega, et ei harjuta kaua järjest, vaid lühemalt ja sellevõrra tihedamini. Ma ei kasuta kuulmisaparaati, et hoida helitaset meelega võimalikult madala, aga ma kuulan hea meelega läbi keha.

Millega ümbritsete end kodus? Mis on teie kindlus ja turvatunne?

Loodus. Ma elan vaikses kandis, armastan vaadata linde, ilma, maastikku. Mulle meeldib ratta või skuutriga sõita, minna karge ilmaga kõndima üksikutele radadele. Väljas olemine on mulle ülioluline, kuna olen olude sunnil palju siseruumis – saalides, lennukites, suurtes linnades.

Millest unistate muusiku ja inimesena?

Kolm vabatahtlikku töötavad iga päev Evelyn Glennie arhiivikogus. Ja see on mu kuulamiskeskuse alus. Kõik muud tegevused kasvavad sellest välja. Nii et edaspidi tahan rohkem suhelda inimestega ja valin väga, kus ning millal muusikuna üles astun. Sest eesmärk on lõhkuda piire!

Eesti publik saab Evelyn Glennie säravast virtuoossusest osa 12. veebruaril kell 19 Pärnu kontserdimajas, 13. veebruaril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis ja 14. veebruaril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas.

Jaga
Kommentaarid