Vabatahtlik Angela oli konna kodustades esmalt šokeeritud. "Esialgne vaatlus ei olnud üldse mitte ilus. Keegi või miski oli tema jala kallal käinud, nii et ühel tagajala lestaosa puudus, lisaks luud väljas ning see elu seal jalas...," kirjeldab ta. "Isegi mulle oli selle jala nägemine suht võigas. See jalg mullitas vakladest. Neid oli mustmiljon!"
Nõnda kogus Angela end veidi, sulges end siis vannituppa ning eemaldas konna jalalt vaklu kahe ja poole tunni jooksul.

Vaatamata lesta puudumisele teeb Prints osavaid hüppeid

Järgmine mure tekkis toitumisega: kuidas ja millega sundtoita üht konna?
Õnneks meenus Angelale tuttav, kes tegeleb putukate ja usside kasvatamisega, nii sai Prints kohe loomuomasele dieedile. "Ma ei pidanud pettuma - mu konnakesel oli suurepärane söögiisu! Esimesed söötmised vahtisin teda silmad punnis, sest ega tavaliselt ju ei näe, kuidas konn jahti peab! Ja kui kärme ta on!" rõõmustab Angela.

Paari nädalaga sai Prints uuesti "jala alla" ning nüüdseks sooritab juba kiiremaid hüppeid. "See annab kindlustunnet, et looduses saab ta ilma tagumise jala lestaosata edukalt hakkama," ütleb Angela.

Kui kevad saabub, pääseb Prints taas loodusesse

Hoiukodus on Printsile sisse seatud oma vann, mis on ehitatud hoiukarbist ning kus ta igapäevaselt kümbleb. Konna isu üle ei saa jätkuvalt kurta. "Tõepoolest, vahepeal on tõesti selline tunne, et ta juba ootab sind pesas, käsi kausis, vaatab otsa ning mõtleb, et kas juba süüa ka saab!" kirjeldab hooldaja.