Väga raske on näha enda jaoks kõige kallimat inimest, enda last, vaevlemas. Ühelt poolt krambid, teiselt poolt see, et ta oli nõeltega nii ära torgitud, et raske oli õdedel leida kohta, kuhu kanüüli panna. Jalale ja käele tekkis süstekohale nekroos, armid on siiani sellest alles. Ja samal ajal teades, et see kõik võib lõppeda tema surmaga.  Kuna arstid olid mulle öelnud, et põhjust minu lapse seisundile ei teata, ravi ei leidu ja see on vaid aja küsimus, kui mu laps sureb, siis otsustasin haarata kinni ainsast võimalusest, mis andis lootust.

Jaga
Kommentaarid