Rusikaga näkku, jalaga selga: kaalusin isegi tema autoga pankrannikult alla sõitmist, kuna talle oli kõik materiaalne nii oluline

Õnnelikust kooselust kujunes lähisuhteterror, millest ohver ja tema poeg ei näe väljapääsu ka olukorras, kus vägivallatsejalt on võetud lapse hooldusõigus ja talle on kehtestatud lähenemiskeeld.

Gertu (39) ja Margus (54) tutvusid 18 aastat tagasi ühiste sõprade kaudu. Gertu oli äsja ühest väikesest Ida-Eesti linnast Tallinna kolinud, ülikooli õppima asunud ja ka töökoha hankinud. Mees oli lahutanud eelmise abielu, juhtis oma ettevõtet ja tegeles kirglikult hobide – surfamise ja lumelauasõiduga. Kõrvuni armununa koliti pärast mõnenädalast tutvust kokku mehe majja Tallinna äärelinnas.

“Mulle meeldis, et ta oli aktiivne suhtleja, tõeline selts­konnahing, kellega tegime kõike koos. Käisime rannas, kus ta surfas, tihedad olid ka välisreisid surfi- või suusa­kuurortidesse. Tal oli väga suur tutvusringkond ja minagi sõbrunesin tema sõpradega. Enda aega kui sellist ei olnud mul aga kunagi, minu hobid olid alati tagaplaanil. Olin alati kas koos Margusega või tööl, nii teadis ta mu päevakava täielikult. Minul tema käimistest sellist ülevaadet ei olnud,” kirjeldab Gertu suhte algust.

Naine on alati kellast kellani kontoritööl käinud. Praegu töötab ta kosmeetikaettevõttes, varem on ta ametis olnud reisikonsultandi ja assis­tendina. Mees seevastu on alati äri kaugjuhtimise teel ajanud ja olnud täielikult oma aja peremees. “Ta magas, kaua tahtis, ärgates tegi võib-olla natuke tööasju, ostis-müüs-vahetas-vahendas. Ta töötas alati siis, kui temale sobis, ja kõik näis toimivat.”

Napilt kaks aastat pärast kokkukolimist sündis Gertule ja Margusele poeg. Mehel on eelmisest abielust tütar, kellega ta Gertuga tutvudes sidemed katkestas. “Margus rääkis meie tutvuse algusest alates, et soovib väga minuga last. Meie laps oli planeeritud ja väga oodatud,” ütleb Gertu.

Sellest, milliseks tema romanti­liselt alanud suhe ja õdus kodune õhkkond 13 kooseluaasta jooksul muutuda võib, ei olnud tal õrna aimugi. Ja kuigi nad ei ole paar olnud viis aastat, elab Gertu siiani eksmehe kontrolli, terrori ja hirmu all.

“Mul ei teki sinikad kergesti, aga olin päris sinine.”

Nuhkimine ja jälitamine

Gertu ja Marguse peres olid püksid selgelt mehe jalas ja tema arvamus oli õige. “Kuigi esimene suurem tüli oli meil alles pärast mõneaastast kooselu, siis probleemid tekkisid ikka, suuresti sellest, kui ma ei tahtnud teha nii nagu tema. Näiteks kui soovisin nädalavahetusel oma hobidega tegeleda, mitte minna tema ja ta seltskonnaga kaasa. See tekitas küsimusi, et kuhu ma lähen ja mida ma seal täpselt teen. Ja ikkagi kellega? Ta oli meeletult armukade igaühe peale, kellega suhtlesin.”

Armukadedushood väljen­dusid sotsiaalmeedias ja telefonis nuhkimises, mees paigaldas Gertu autosse diktofone, positsioneeris ja jälitas teda näiteks siis, kui Gertu sõbrannaga metsas jooksuringil oli. “Ta ilmus äkki meie ette. Ütles, et tuli jalutama...”

Mehe telefoni pole Gertu ise kordagi vaadanud. “Mul ei tekkinud mõtetki teda milleski kahtlustada. Ta oli kogu aeg koos minuga, ta ei andnud mulle armukadeduseks mitte ühtegi põhjust. Aga temal see vajadus tekkis... Isegi kui käisin koeraga väljas, siis küsis, et kus ma ikka käisin ja kellega kohtusin. Ma käisin koeraga jalutamas, kellega ma seal kohtuma pidin!?”

Kui seni oldi peamiselt koos reisinud, siis poja sünni järel jäi Gertu lapsega koju. Mees reisis meeleldi koos sõpradega. “Kui poiss sai kolmeseks, mõtlesime paari sõbrannaga, kelle lapsed olid samuti väikesed, et veedame koos Itaalias pika nädalavahetuse. Margusele see mõte ei meeldinud, aga läksin ikka, mõtlesin, et ainult kolm päeva...” Koju naastes nägi ta ehmatavat vaatepilti – laps oli end kehalt mitmest kohast lõhki kratsinud. “Ma ei tea siiani, mis täpselt juhtus, ja mees esitles juhtunut naljana – näe, nagu oleks sügelised...” Käidi arsti juures, mure põhjust ei leitud. Naine pani tähele, et kui kodus tekkis pingelisi olukordi, tegi laps sama.

“Ma käisin koeraga väljas, kellega ma seal kohtuma pidin!”

Elu surnud ringis

Tülide ja armukadedus­hoogude vahepeal lepiti taas ja rahuaeg kestis kuni järgmise korrani, mil Gertu milleski eri­arvamusele jäi. Naine ütleb, et kõik pidi käima vaid nii, nagu mehele meeldis. “Näiteks kui meie laps küsis, et ema-isa, miks teil on erinevad perekonnanimed, siis ütles Margus, et pulmad on nõmedad, mõistlik on notaris lihtsalt nimi ära vahetada. Mis mul muud üle jäi kui nõustuda. Käisimegi, vormistasime abielu. Nüüd saan muidugi aru, et see oli üks tema mina-ütlen-kuidas-sina-teed-sammudest. Mulle oleks meeldinud võib-olla teistsugune pulm...”

Kui poeg sai kaheksa-aastaseks, õpetas isa ka teda surfi- ja lumelaual püsti seisma ning nendega sõitma. Nüüdsest pidi Gertu juba sel põhjusel igal vabal hetkel rannas ja mäel olema, et laps saaks koos isaga oma hobiga tegeleda. “Mõni­kord ütlesin, et minge ise, miks mina pean seal kõrval seisma, mina ei sõida ju. Ta hõõrus mulle pidevalt nina alla, et olen rongaema ja sean enda huvid lapse omadest ettepoole. Mis ei olnud tõsi! Miks ei või isa oma pojaga ise mäel olla? Teisalt, kui Margus ise mõnikord ei viitsinud minna, aga poeg tahtis, siis olin just mina see, kes temaga kaasa läks. Mees tegi ainult seda, mida ise heaks pidas. Siis, kui ta tahtis ja viitsis.”

Kodurahu huvides hakkas Gertu teistmoodi käituma – et vältida asjatuna näivaid draamasid, kohtus ta oma sõbrannadega väga harva, ütles ära enamiku sünnipäeva- ja peokutsetest. “Kui siiski tahtsin kuhugi minna, siis ütles Margus, et okei, mine, aga võtmed ma võtan sinult ära ja tagasi tulles koju sisse ei saa. Või et tal ongi ilma minuta parem, mingu ma kohe päriselt minema. Ja litsiks ja libuks sõimamine oli ka täiesti tavaline...”

Rusikaga näkku, jalaga selga

Kui senini oli riiule järgnenud ikka vabandamine ja leppimine, siis ühel õhtul läks mees naisele füüsiliselt kallale. Oldi nädalavahetusel sõpradel külas, kui Gertu tundis, et oli joonud veidi liiga palju, ja tahtis koju minna. “Läksin õue, kus oli ka mu sõbranna mees. Kuna tundsin end väga halvasti, küsis ta, kas viib mu koju. Palusin tal seda teha. Minu mees tellis takso ja tuli mulle kohe järele. Jõudsin temast veidi varem koju ja kui tema uksest sisse tuli, ütles, et kao välja. Võta laps ja hakka astuma. Keeldusin. Kuhu ma keset ööd lapsega lähen? Ta ägestus ja lõi mind rusikaga näkku. Olin hämmingus… Võtsin lapse käekõrvale, haarasin kähku mingid asjad ja helistasin sõbrannale, kes meile järele tuli ning kelle juures saime öö veeta.”

“Okei, mine, aga võtmed ma võtan sinult ära ja tagasi tulles koju sisse ei saa.”

Mees helistas järgmisel päeval, palus vabandust ja ütles, et seda enam ei juhtu. Pikka aega ei juhtunudki.

“Viis aastat läks mööda, kui tekkis üks riid, mille käigus võttis ta mul õlgadest kinni ja raputas. Ta on suur mees… Mul ei teki sinikad kergesti, aga olin päris sinine.”

Gertu jooksis majast välja, istus autosse ja mõtles läbi kõik teed, kuhu ta võiks minna ja kust mees teda üles ei leiaks. “Otsustasin, et sõidan linnast välja Narva maantee kaudu, otse kas või Narva välja. Kaalusin isegi tema autoga pankrannikust alla sõitmist – kuna talle oli kõik materiaalne nii oluline –, aga pikapeale viha lahtus, see polnuks lahendus… Läksin ööseks ühte teele jäävasse mõisa, kasutasin valenime juhuks, kui ta on mu asukoha kuidagi positsioneerinud.”

Toimunu kujunes nende suhtes murdepunktiks, Gertu otsustas mehe maha jätta. Et abieluvaralepingus oli maja naisele määratud, kolis välja hoopis mees.

Kuigi naine oli otsustanud, et nende suhe lõpeb, arvas mees teisiti. Algas manipuleerimine lapsega ja suhteterror, millega elamist on raske ette kujutada. Lapsega tegeles mees vaid siis, kui ka naine kohal viibis. “Iga kord, kui lapse pärast kohtusime, üritas ta mulle selgeks teha, et selles, et meie pere purunes, olen mina süüdi. Selles, et tema ägestub, olen samuti mina süüdi. Need jutuajamised kestsid alati tunde.” Gertu lisab, et kõige õudsemad kohtumised olid need, kui mees koos viski­pudeliga neile külla tuli, selle diivanil lösutades tühjaks jõi ja siis purjus peaga rooli istus… Ja tahtis lapse kaasa võtta...

Gertu andis sisse lahutuse, mis jõustus viis aastat tagasi. Sellest ajast saati ei ole mees last rahaliselt toetanud: “Ta rõhutas alati, et kui tahad raha, tule ela minuga koos.”

Uuesti koos nad elama ei hakanud, küll aga veedeti lapse pärast koos aega. Kord telgiti Saaremaal. “Peatusime ühes rannas, kus toimus ka rannafestival. Olime hommikul tülitsenud ja jalutasin rannas, tahtsin lapsega koju minna, kui ta mulle äkki jalaga selga lõi ning ma pikali lendasin. Seda nägi kaugemalt pealt kamp noori, kes kohe mulle appi jooksid, politsei ja kiirabi kutsusid. Margus lõi mulle lahtise käega vastu kõri, ma ei saanud hingata ja mõtlesin, et lämbun. Poiss nägi kõike seda pealt. Mees ütles veel vahele tulnud inimestele, et kaduge ära, see on minu naine, ise tean, mis temaga teen… Läks meeletuks kakluseks, üritasin kuidagi eemale minna...” Tema silmad valguvad pisaraid täis.

Kiirabi vaatas naise üle. “Politseinikud küsisid, kas tahan avaldust teha. Tegin. Pärast seda ütles laps, et ta ei taha mitte kunagi enam isaga suhelda.”

Ei suheldudki mõnda aega, kuni mees taas end ilmutas ja lapsega kontakti otsis. “Margus on meister lapse äraostmises erinevate asjadega. Ma ei mäleta enam, mida ta talle lubas, aga varsti ütles poeg, et tahaks enne kooli algust mõned nädalad ka isa juures olla. Leppisime Margusega kokku, et kuna laps on juba üle aasta minuga elanud, siis ta võtab poisi enda juurde kaheks nädalaks. Oli suvi ja kool polnud veel alanud.”

Kahest nädalast kujunes kolm ja pool kuud. “Kohe võttis ta poisilt telefoni ära, blokeeris minu numbri. Kui harva siiski rääkida saime, oli telefon valju­hääldi peal ja minu küsimustele vastas lapse asemel mees. Ega poiss julgenudki midagi öelda. Kõige hullem oli see, kui mees tõi lapse tagasi ja nõudis temalt, et noh, ütle, mis sa öelda tahtsid. Poeg vastas vuristades: ma vihkan sind, ma ei taha sind enam kunagi näha. Mis mõttes?! See oli julm, ma ei osanud enam midagi teha.”

Et vahepeal oli ka kool alanud, tuli hakata järele õppima. “Muidugi me tegime seda ja saime asjadega järjele. Aga see oli päris keeruline, sest heaks isaks olemine tähendas Marguse puhul seda, et laps justkui ei pidanud kooli minema, kuna isa ei olnud harjunud hommikul üles tõusma. Lapsele oli kolm kuud raiutud teadmist, kui nõme ja mõttetu õppimine on ning miks õpetajad koolis oma tööd ei tee ja jätavad lastele koduseid töid...”

Mõne aasta eest sai Gertu poja ainuhooldusõiguse. Kohtulahinguid on peetud viis aastat ja need ei näi lähiajal lõppevat.

Pidev hirm

Kuigi Margusele on kehtes­tatud lähenemiskeeld, rikub ta seda pidevalt ega hooli sellest vähimalgi määral. “Ta ei tohiks minu või minu lapsega mitte kusagil ühendust võtta. Olen kõik tema kirjad ja kõne­väljavõtted politseisse edasi saatnud, aga mees on siiani vabaduses. Mina pean tões­tama, et Margus lähenemis­keeldu rikub, neid hetki jäädvustama. Tunnistan, et alguses oli kirjade edasi­saatmine raske, sest need on alati täis sõimu ja solvanguid. Tema arvates olen ma narko­maan, magan maanteekraavis, laps on kogu aeg näljas ja järelevalveta.”

Kuna mees on kohtuotsusega süüdi mõistetud, aga otsused edasi kaevanud ja endiselt vabaduses, tunneb naine hirmu – igal pool, kus ta käib. “Väljas liikudes on mul alati pisargaas kaasas. Pimedas jooksma minnes vaatan pidevalt üle õla, restoranides käimist väldin, kuna ta võib alati kuhugi ilmuda ja stseeni teha. Kõik minu töökaaslased teavad ja kardavad teda. Kordi, kui ta on neid või mu sõbrannasid või tuttavaid ähvardanud, ei ole võimalik kokku lugeda.” Relva­luba võeti esimese süüdi­mõistva otsusega Marguselt ära, selles süüdistab ta ka Gertut, aga relvadega ümber käia ta oskab... “Aga kui ta lasebki mu maha...?”

Gertule on soovitatud Eestist ära kolida. “See ei oleks lahen­dus, tal on vaba voli meile kuhu tahes järgneda.” Ta meenutab korda, kui otsustas koos lapse ja õega Türki puhkusereisile minna. “Ma ei tea, kuidas, aga ta sai sellest teada, uuris paari päevaga kohapeal välja, kus hotellis me peatume, ja ilmus kohale. Pärast seda nägi laps õudusunenägusid, et isa tappis ema ära.”

Mõnikord öeldakse Gertule, et ta on noor naine ja võib alati uuesti alustada. “Kui elada sellise terrori all nagu mina, siis tundub see nagu haavale soola raputamine. Keegi ei kannataks sellist eksi välja. See on keerulisem, kui arvata võidakse...”

Kommentaar

Merle Albrant, Jurist, Lääne-Virumaa naiste tugikeskuse juhataja

Naistevastane vägivald on soopõhine vägivald, mis põhineb meeste ja naiste erinevatel rollidel ühiskonnas. Väga paljud vägivaldsed mehed näevad naist enda omandina, samamoodi nagu kella, kingi või autot. Naine on nagu üks tema aksessuaaridest ja ta ise tahab otsustada, mida sellega teeb. See ei ole võrdväärne partnerlus, kui üks pooltest arvab, et tema on parem, kõrgem ja võimsam.

Vägivald on ka väärtushinnangute küsimus – inimesed kasutavad vägivalda, sest see sobib nende väärtushinnangutega. Vaid üksikutel juhtumitel on tegemist isiksusehäiretega. Väärtushinnangud pannakse paika lapsepõlves ja sealt tulevad kõik täiskasvanute käitumismustrid. See on õpitud käitumine, et kui kasutada jõudu ja võimu, saadakse kõik, mida tahetakse.

Kontroll saavutatakse tihti ka lapsega manipuleerimise ja naise hirmutamise teel, ähvardades teda lapse äravõtmisega. Jääda sellises olukorras tugevaks ja minna sirge seljaga kohtusse on naistele emotsionaalselt väga raske. Tihti hirmutamine jätkub.

Kahjuks on tihti nii, et kui naine otsustab vägivaldsest suhtest lahkuda, siis tõeline sõda alles algab. Piltlikult öeldes: kui kass sai siiani hiirega mängida, siis nüüd otsustab hiir mängu lõpetada. Kass ei suuda mõista, et tema mänguasi nüüd äkki plehku paneb. Selliseid mehi huvitab vaid võim ja kontroll naise elu üle. Kui enne võis peres esineda vaimset, füüsilist, seksuaalset ja/või majanduslikku vägivalda, siis nüüd aktiveerub just vaimne vägivald. Viimasega hakkamasaamiseks on naisele esmavajalik korralik tugivõrgustik. Suhte lõpetamisel tahab naine rahu saada, aga mees ei luba seda. Siis oleks ju lahing kaotatud, aga vägivallatseja meelest peab see edasi minema.

Ohtlik trend

Merle Albrant, Jurist, Lääne-Virumaa naiste tugikeskuse juhataja

Minu hinnangul on viimase aasta jooksul naiste õigusi suuresti kahjustatud sellega, et isarolli on hakatud ühiskonnas idealiseerima. Näiteks kui isa pole lapse vastu aastaid huvi tundnud, aga pärast vägivaldse suhte lõppu ilmutab end lausa ideaalsena näiv isa, kel on äkki lapse jaoks aega ja tahtmist temaga tegeleda. Kui me hakkame selliseid isasid kiitma, siis lõhume sellega ema ja lapse kiindumussuhet. See aga võib lapse heaolu ja turvatunnet väga palju kahjustada.

Struktuurset vägivalda peaksid kõik spetsialistid väga hoolikalt hindama.

Neil, kes pere­vägivalda kogevad…

…soovitab jurist enda vastu aus olla. “Paljud naised, kes tulevad minu vastuvõtule, on veendunud, et nad ei ole perevägivalla ohvrid, sest enda ohvriks tunnistamine nõuab ka sellega tegelemist. Arvatakse, et perevägivald on midagi eriti jõhkrat, näiteks kui silm on välja löödud.

Kui olen vägivallamustreid tutvustanud, siis küsitakse, et kust ma tean. Siis tuleb esimene šokk: jah, ma olengi ohver. Tuleks endale tunnistada, et jah, ma elan praegu sellist elu, ja siis mõelda, kas tahaks sellest ringist väljuda. Teadvustamine on number üks. Kui ohver seda ei tee, siis võib tal olla palju abipakkujaid, aga ta ei tule suhtest välja. Peame naist jõustama, et ta siiski otsustaks selle sammu astuda ja selja sirgeks lüüa. Et temas oleks piisavalt enesekindlust, et ta ei laseks endaga vägivaldselt käituda. Et ta teaks, et on paremat väärt.”