Lapseootel naine pihib: mulle on alati öeldud, et ma pole emalik tüüp ega oska beebidega ümber käia... saan ma ikka hakkama?

Teiste inimeste järeltulijatest mitte vaimustumine pole mingil juhul omaenda lapsega jänni jäämise eelduseks — seda koges alljärgneva pihtimuse autor, kes, olles terve elu kuulnud, et ta pole “emalik natuur”, hakkaski lapseootele jäädes välise surve tõttu endas ja oma võimetes kahtlema.

Enne emaks saamist polnud ma kunagi olnud see inimene, kes soovib iga hinna eest võõrast beebit näppida. Eelistasin jälgida tittesid ohutust kaugusest või üldse mitte, kuna kõik nende juures jättis mind külmaks. Isegi edevate näitsikute käekottidest välja piiluvad rott-koerad tundusid mulle armsamad kui kõhukottides tited.

Iroonilisel kombel oli mu abikaasa aga justnimelt see mees, kes kõiki ettejuhtuvaid jõnglasi innukat hüpitas, samal ajal, kui mind ajasid nad üksnes närvi. Juba ainuüksi vastsündinu pea õiges asendis hoidmine ja kaela toetamine näis mulle võimatu missioonina ning see, kuidas need väikesed olendid võisid ühe sekundiga inglist saatanaks muutuda, muutis mind ärevaks.

Mulle on alati öeldud, et ma pole "emalik natuur" ning olen selle peale vaid õlgu kehitanud ja nentinud, et küllap on neil õiguski. Ometi kuulsin ka mina aeg-ajalt oma bioloogilise kella tiksumist ning unistasin salaja tulevikust, kujutledes end lapsele unejuttu lugemas ja teda kooli saatmas. Hirmuäratavat beebi-etappi ma oma tulevikunägemustes ei puutunud.

Kõike eelpool toodut arvesse võttis tundsin ma oma esimest poega oodates end pehmelt öeldes omast elemendist väljas. Mõtted sellest, kuidas ma pole suutnud kunagi ainsatki beebit hoida süles rohkem kui minuti, kimbutasid mind lakkamatult. Kust ma tean, kuidas teda toita ja lohutada? Kas minus tärkab armastus esimesest silmapilgust või tabab hoopis sünnitusjärgne depressioon? ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi... Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Tegin ka mõned meeleheitlikud pingutatud "beebiinimeseks" hakata ning õnneks olid mu lastega sõbrad abivalmid mind selles eksperimendis aitama. Kahjuks ei muutnud põgus titekoolitus mind Mary Poppinsiks ja veetsin oma raseduse viimased kuud paanilises hirmus, et olen end mässinud millessegi, millest pole enam võimalik pääseda. Ja siis ta sündis...

Esimest korda, kui sellele olendile silma vaatasin, kes olid viimased kuud mulle vahetpidamata jalaga ribidesse tagunud, tulvas minusse erakordne rahu. Kõik hirmud olid kui minema uhutud. Kummaline, et isegi pärast magamata öid, imetamisprobleeme ja meeleolude möllu tundsin end üdini emana. Ma ei juurelnud kordagi selle üle, kuidas teda lohutada, kiigutada, sülle võtta, riietada, pesta ... see kõik tuli loomulikult. Ma mõistan tema erinevate nuttude tähendust, oskan teda naerma ajada ja jumaldan temaga kõikjal käimist. Ning tema kõhukotis kandmist. Täpselt nagu kõik need emad, keda enne olin viltu vaadanud.

Lühidalt: selleks, et olla hea ema, pole vaja armastada kõiki maailma lapsi. Piisab sellest, kui armastad enda oma!

Allikas: Apparently