Mart Järvik jäi küll ametisse edasi, aga väga kõnekas oli see, mida ütles Jüri Ratas, et kohtumine temale vastuseid ei andnud ega usaldust ei tõstnud ning lähipäevil tuleb arutada Järviku jätkamist nii koalitsioonipartneritega kui ka erakonna sees. Mis on teie hinnang, kas praegu on oht, et see koalitsioon võib kokku kukkuda?

Kriis tundub olevat isegi tõsisem kui see oli Elmar Vaheri juhtumi puhul. Küsimus on, et kumb pool on nüüd valmis astuma sammu tagasi: kas selleks osapooleks on jälle Keskerakonna pool ja Jüri Ratas või teevad mingeid lepitus-samme ka Helmed ning EKRE. Kuskil mingisugune järeleandmine või kompromissikoht peab tulema, sest kui mõlemalt poolelt saadetakse edasi sama jõulisi sõnumeid, siis ma ei näe, et see valitsus võiks jätkata. Meenutagem, et Vaheri juhtumi puhul tegi üks Helmetest lepituskäigu ja vabandas. Täna lepitusnooti EKRE suunalt tulnud veel pole. Kuid, kui nad mõistavad, et Ratas seekord mööndusi ei tee ja nad leiavad end peagi opositsioonist, siis võib-olla nad hindavad olukorra ümber.

Kui nüüd Jüri Ratas ja Keskerakond taaskord järele peaksid andma ja Järvik peaks tõesti ministrina ametis jätkama, siis mis olukorda seab see Keskerakonna ja ka Jüri Ratase? Kas tekib lõplikult see mulje, et Ratas on peaminister Mart ja Martin Helme valitsuses?

See oleneb küll sellest, kuidas Keskerakond ise oma võimalikku taandumist avalikkusele maha müüa suudab. Mänguruum väga suur ei ole ja head ning elegantset lahendust leida on iga tunniga keerulisem. Kui Keskerakond annab ka seekord järele ning võit läheb Helmetele, siis tekitaks see küsimuse, et millal tuleb veel kolmas ja neljaski kord, kus Keskerakond ja Isamaa peavad oma printsiipidest eetilise ja hea valitsemise osas taanduma?

Kas võib öelda, et Keskerakond on ennast selle koalitsiooniga nurka värvinud ehk strateegia on arenenud vales suunas?

Ma arvan, et Keskerakond olid valmis EKRE kaasamisega seotud riskideks, kui nad tänast koalitsiooni moodustasid. Võib-olla lihtsalt ei suudetud ette näha, millises vormis EKREga seotud probleemid välja löövad ning sedagi, et valitsuskriisid saavad nii sagedasteks. Meenutagem, et Vaheri skandaal oli ju alles augustis, sellest on ainult kolm kuud möödas.

Keskerakond ja Isamaa mõlemad panustasid EKRE muutumisele, aga peab ütlema, et nad mõlemad on sattunud oma koalitsioonipartneri rünnakute alla, nii näiteks Tanel Kiik kui ka Raivo Aeg, kelle puhul Helle-Moonika Helme on nõudnud ka valetamise tõttu tagasiastumist.

Ma arvan, et ei Isamaa ega Keskerakonnal vaevalt oli illusioone, et EKRE oluliselt muutub või taltub. Võib-olla ainult piiratud vormis. Seesugustele karastanud poliitikutele nagu Isamaas vaevalt EKRE avaldused suure üllatusena tuleva ja neid verest välja löövad.

Peamine küsimus on selles, et kas kõigil kolmel osapoolel on tahet ja oskust seda valitsusliitu koos hoida. Ja ma rõhutan, et mõlemat peaks olema: nii soovi kui tahet. Kui Ratas ja Keskerakond peab valitsemise ja valitsemise eetika standardites pidevalt järele andma, siis kas lõpuks ei tule ikkagi piir ette, kus öeldakse, et „enam ei jaksa“ ning „hind läheb liiga kõrgeks“? Ratas on Eesti poliitikas üks suuremaid meistreid läbi rääkima ja konflikte lahendama – kas praegusest olukorrast, kus kõik osapooled on end üsnagi nurka maalinud, käib ka tema jõud sellest kõigest üle? Me ei tea täna neid vastuseid, võib-olla homme või ülehomme teame.

Isamaa motivatsioon selle valitsusliidu kooshoidmiseks on pensionireform ära teha. Siin ongi nüüd huvitav vaadata, et kas need eetilised ja juriidilised küsimused, mis on seotud Järviku juhtumiga, kaaluvad üles pragmaatilise püüdluse reform nui-neljaks ära teha. Isamaa saab pensionireformi sellisel kujul ja sellise radikaalsuse astmega läbi viia ainult selles koalitsioonis. Nii et kui see koalitsioon kukub, siis muidugi jääb Isamaa ka kavandatud pensionireformist ilma.