Psühholoogia: oma mured jäetakse tihti välja rääkimata kartuses teisi pahandada või jätta hädaldaja muljet. Mida see kaasa toob?

Inimesed tunnevad ennast raskes olukorras erinevalt seetõttu, et murelikkuse määr on selgelt seotud olukorrale antud tähendusega. Samasugusesse juhtumisse suhtub üks rahu ja teine paanikaga ning eks ole toimetulekuviisidki erinevad.

Pereterapeut Meelike Saarna avab tagamaid, miks me rasketel teemadel end lähedastele avada ei suuda ja mida tegelikult teha tuleb, et murekoormat kahandada ja probleemidele lahendused leida.

Suhtekriis, töökaotus, hirm majandusliku või emotsionaalse toime­tuleku pärast võib olla kohutav, kuid võib olla ka välja­kutse või järjekordne lahendust vajav olukord elus, millele tuleb mõnda aega pühenduda. Keerukus paneb meid igal juhul proovile, kuid annab kindlasti olulisi viiteid iseenda toimetulekuoskuste, tugevusvaru, psüühilise paindlikkuse ja kindlasti ka lähisuhete kvaliteedi kohta. Kui laev vajub kreeni, on vaja kas üht-teist üle parda visata või asjad pardal tasakaalu sättida ja püüda seda tasakaalu säilitada.

Üks kõige levinumaid ebaefektiivseid käitumisviise, mida raskete olukordade saabudes kasutatakse, on endassetõmbumine ja probleemi mahavaikimine. Kuid häda ei ole ju häbi! Siiski jäetakse oma mustad mõtted tihti välja ütlemata, tahtmata teisi pahandada või kurvastada, peljates jätta hädaldaja muljet või kartes rääkides liialt emotsionaalseks muutuda.

Vahel arvatakse, et pole vaja teisi koormata ega tülitada. Vahel usutakse müüti, et tubli inimene ei satugi hätta, ei muretse ega valuta südant, või kui ka valutab, siis saab sellest üle nagu nalja. Eemalt võib nii paistagi. Üldse tasub laiemaltki tähele panna, et pealmine pilt vastab harva tõele. Tunne, et ma ei tule toime, on tegelikult üldinimlik, seda kogevad aeg-ajalt kõik.

Kui keegi ei räägi probleemist, mis tegelikult painab, võib sellest saada tuba täitev elevant ja peagi tuleb kõigil asjaosalistel kõhtu sisse tõmmates kikivarvul mööda seinaääri kõndida...