Alustame algusest, kust sa pärit oled?

Sündinud ja lapsepõlve veetnud Kuressaares. Erinevatel eluetappidel veidi nii ehitust kui ka majandust õppinud, enne kui Eesti Sommeljeede Erakoolis oma päris armastusega kokku puutusin.

Kuidas sa üldse joogisektorisse ja veini juurde jõudsid?


Absoluutselt juhuslikult. Kontoris oli veidi igav ja mitmed sõbrad, tuttavad ja endised pruudid olid hiljuti veinimaailma avastanud ning mõtlesin siis ka, et päris lõbus oleks korra nädalas kontori asemel veini proovida ja mingeidki algteadmisi omandada – äkki saab sellest tulevikus mõnus hobi või vähemalt tore sotsiaalne oskus. Aga üsna kiiresti sai selgeks, et siin on palju enamat.

Mis sind veini ja muude jookide puhul nii palju võlus, et sa selle omale ametiks valisid?


Esiteks üllatas mind, et see maailm on tegelikult palju siiram, kui ta pealtnäha kaugelt vaadates tundub. Samuti on selles nii palju loogikat ja see on mulle tähtis – põhjusest ja tagajärjest päriselt aru saada.

Aga see, mis mind tegelikult sinna maailma lõpuni sisse tõmbas, on kindlasti toit ja vein. Mulle jääb see moment alatiseks meelde! Sommeljeede kool ja Urvo Ugandi loeng, kus oli taldrik sidruni, soola, suhkru, basiiliku ja parmesaniga ehk viie põhimaitse esindajaga ja umbes sama palju erinevas stiilis veine. Ülesanne oli veini maitsta ja selle omadused meelde jätta ning siis ükshaaval erinevad elemendid taldrikul koos veiniga läbi proovida. See oli mulle tohutu elamus.

Räägivad ju kõik, et toit ja vein muudavad teineteist, aga ma ei oleks eales osanud oodata, et need reaktsioonid nii suured on ja maitsete vahel nii suur kontrast tekib. See, kuidas sidrunimahl tegi täiesti värske veini nii lühikeseks ja puuviljaseks ning samal ajal suhkur muutis veini plahvatavalt värskeks ja kaotas sellest kogu puuviljasuse. Mõtlesin kohe, et nii tore oleks nendest reaktsioonidest kunagi ise päriselt aru saada ja selle abiga mingit väärtust luua. Nüüd olen juba mitu aastat kahe Michelini tärniga chef’ide signatuurroogadele veinisobitusi loonud ja neid kooslusi on maitsnud kümned tuhanded nõudlikud restoranikülalised – päris kihvt!

Mis oli su esimene töökoht seoses jookide ja veiniga?


Legendaarne vinoteek Veinipööning, mis kahjuks nüüdseks enam ei eksisteeri. Erakordne eluetapp. Andis mulle nii palju tuttavaid veinimaailmast, kellest nii mõnedki on kindlasti sõbrad terveks eluks. Käisin alguses paar korda kuus abiks ja esmakordselt sain külalistele veini soovitada. Juba üsna varsti võtsin seal veidi suurema rolli ja aitasin vinoteegi tööd korraldada.

Samuti oli see minu esimene suuremale publikule veinist rääkimise kogemus. Veinipööningu kõige populaarsem funktsioon oli veinikoolitused. Tol ajal oli veinikoolitajatest alati veidi puudu ja samuti oli nii mõnigi koolitusteema osaliselt katmata. Urmas Linnamägi soovitusel tegin endale õllemaailma ja veini-toidu sobitamise teema veidi rohkem selgeks, et meil sel alal ka rohkem teadmistepagasit oleks. Üsna varsti avasime Veinipööningu seltskonnaga ka mõned restoranid.

Miks sa aga otsustasid Eestis töötamise asemel oma asja ajamiseks laia maailma lennata?


Selleks ajaks oli juba selge, et vein on eluarmastus ja kui on juba nii õnnelikult läinud, et millegi vastu siiras kirg on, siis tulebki all-in minna. Olin enda vastu aus ja tundsin, et mind kui võrdlemisi ambitsioonikat inimest nii-öelda tavaline restoranitöö ilmselt kaua ei motiveeri ja restoranipidajana oleks sommeljeeroll ikkagi võrdlemisi piiratud, seega ainus viis tõeliselt õnnelikuks saada oleks ennast maailmatasemel proovile panna, absoluutselt parimatelt õppida ja vaadata, kuidas õnnestub.

Töötasid pikalt Londonis ja üldse Inglismaal. Kus täpsemalt ja kuidas sinna sattusid?


Esialgu ei osanud üldse ette kujutada, kuidas minu elu seal kujunema hakkab. Mul olid valmis plaanid A, B ja C. Plaan A oli nimekiri viiest enda jaoks kõige ägedamast restoranist Londonis, kus kas või päeva praktikal veetmine oleks enneolematu privileeg. Plaan B oli töötamine mõnes toredas veinikohas. Plaan C oli vastu võtta mõni ajutine töökoht, mis ei ole ilmtingimata veiniga seotud, ja siis loota, et õnnestub aja jooksul plaanitähestikus tõusta.

Kirjutasin siis kõikidele enda esiviisikus olevatele restoranidele sooviavalduse koos CV ja motivatsioonikirjaga ning endalegi üllatuseks sain kõigilt kas tööpakkumise või proovipäeva. Viimasena kirjutasin enda jaoks number üks ikoonrestoranile Le Gavroche. Kaks päeva hiljem tuli kiri, et siin on tööleping – alustad kaheksa päeva pärast. Siiani ei saa aru, kuidas see juhtus. Le Gavroche ja Roux’ perekond on Suurbritannia restoranimaastiku absoluutsed alustalad.

Õnnelik juhus. Mis tundega oma unistuste restorani tööle läksid?

Esimesel tööpäeval oli silme eest nii kirju, et eriti ei mäletagi, mis toimus. Teisel päeval seisin keset restorani ja mõtlesin, et huvitav, mis mul arus oli, et arvasin, et siin hakkama saan. Teised sommeljeed tulid kõik Michelini tärnidega restoranidest ja neil oli seal keeruline kohaneda, sest tasemevahe oli nii suur. Mina polnud varem restoranis töötanudki ja mul polnud isegi sellest aimu, kuidas kandikut hoida. Selgeks sai ka see, et keegi seal kätt ei hoia ja kui homme parem ei ole kui eile, siis on minek.

Läksin iga päev tööle nagu olümpiamängude finaali jooksma, aga teadmine, et olen täna parem sommeljee kui eile kiskus suu ikka naerule, ükskõik kui uskumatult raske see kõik ka ei olnud. Sain päriselt teada, kui palju ma seda maailma armastan. Kolmveerand aastaga tõusin sommeljee õpipoisist (sommeljeede meeskonna hierarhias number kaheksa) Senior Assistant Head Sommelier’ks ja minu ülesanne oli kogu sommeljeede meeskonda hallata ning kõigi üheksa veinikeldri eest hoolitseda.

Poolteist aastat pärast Le Gavroche’is alustamist lahkus restorani peasommeljee David Galetti, kes oli olnud sealne veinijumal viimased viisteist aastat. Jäin veel pooleks aastaks, et üleminekuperioodil tase säiliks, aga tundsin, et uue peasommeljee all ei ole enam palju õppida ja on aeg uueks väljakutseks. Selleks ajaks olid õnneks kõik uksed juba lahti.

Võtsin vastu väljakutse aidata peasommeljeena üles ehitada uus restoran ja hotell Lympstone Manor. Selle koha omanik ja chef on Michael Caines, kes varem juhtis 21 aastat kahe Michelini tärniga restorani Gidleigh Park. Alustasin tööd, kui ehitus hotellis ja restoranis oli veel pooleli ja sain kogu restorani standard- ning veiniprogrammi oma käe järgi üles ehitada. Ei tea, kas elus õnnestub veel millegi nii suure loomise juures olla. Kolm kuud pärast avamist võeti meid vastu Relais & Châteaux’ perekonda, kuus kuud pärast avamist saime esimese Michelini tärni. Praeguseks on tegu kindlasti ühe Suurbritannia tipprestoraniga ja hiljuti anti restoranile ka 5AA Rosette, mis on Inglismaal kõige kõrgem tase. Oleksin väga üllatunud, kui uues Michelin Guide’is Lympstone’ile kahte Michelini tärni ei anta.

Kuidas erineb Suurbritannia veinikultuur meie omast?


Veinikultuur on seal nii vana, seega keeruline on võrrelda. Rikkam riik, rohkem inimesi – tipprestoranid on alati täis ja nii saab lubada ka suurt meeskonda ning uskumatu veinikaardi ehitamist. Veinikultuur on suures osas kindlasti väga klassikaline ja soovitaksin kõigile sommeljeedele ennast seal proovile panna. Nii on hiljem ka kodumaale rohkem tagasi anda ja võimalik arendada siinset noort veinikultuuri.

Kuidas sa ise sommeljeena Inglismaal töötades muutusid, milliseid arenguid enda puhul nägid?


Esiteks, kindlasti ma ei olnud varem sommeljee. Ise arvasin, et olen, aga tagantjärele tean, et kohe kindlasti ei olnud. Sain aru, mis on tegelikult tipprestorani teenindus ja kuidas seal veiniteadmisi kasutada. Õppisin igat külalist väärtustama, olenemata sellest, kas ta on kuningas või kuninganna, Michelini inspektor, püsikunde või esmakülaline, kes pole varem sellises kohas söömas käinud. Kõik need inimesed tuleb ennast mugavalt tundma panna ja olgugi et lähenemisnurk on erinev, peab leidma viisi, kuidas kõigiga samasugune kõrge tase saavutada.

Olen saanud ära proovida suure osa maailma ikoonveinidest, iga veini paarkümmend erinevat aastakäiku ning tänu sellele on tekkinud kogemus ja arusaam. Olen ka mõistnud, et naudin enda kogemuste edasiandmist vähemkogenud kolleegidele. Olen õppinud, et oled täpselt nii hea sommeljee, kui heas seisukorras on sinu veinikeldrid. Olen aru saanud, et ükskõik kui tunnustatud sa oma erialal ka ei oleks, kõige tähtsam on jääda selle keskel oma töös tagasihoidlikuks ja siiraks, sest veinimaailm ei ole midagi väärt, kui sealt siirus ära kaob.

Tähtis on aru saada, et see ei ole sinu show, vaid sinu eesmärk on eranditult iga külaline õnnelikuks teha ja tee sinna on iga kord erinev. Et seda edukalt teha, peab olema oskus tõlkida see keeruline veinimaailm keelde, mis on just selle külalise jaoks arusaadav ja sümpaatne. Samuti on sellisel tasemel väga tähtis numbritest ja seostest aru saada. Eelkõige olen õppinud, kui vähe ma siiamaani veinist tean ja kui huvitav on seda kogu aeg rohkem tundma õppida.

Mis oli suurim üllatus Inglismaa joogikultuuri ja täpsemalt veinikultuuri puhul?


Eelkõige üllatas veinikultuuri magnituud. Ikoonilised veinid ja aastakäigud, millest oled heal juhul ainult kuulnud, on mõne külalise jaoks tavaline teisipäev. Kindlasti üllatasid ka paljude restoranikülaliste erakordselt kõrged ootused või ootus näha, kuidas restorani management kriitikale reageerib. Üllatas ka restoranimaastiku erakordne töötaluvus. Algajana ei ole 300-tunnised töökuud midagi erilist ja kui roll suurem, siis koguneb neid tunde ikka palju rohkem. Sommeljeetöö peab olema elustiil, mitte lihtsalt tööots.

Üllatas ka see, kui madal on hiljuti sommeljeekooli lõpetanud sommeljeede teoreetiliste teadmiste tase ülejäänud maailmas. See on ikka täiesti kindel, et ESA sommeljeede teadmiste tase on oluliselt kõrgem kui Prantsusmaa, Itaalia või Hispaania noorsommeljeede teadmistepagas. Teeninduses ja restoranitöös on muidugi olukord oluliselt teine ning selge on see, et sommeljeeks kasvad välja ikkagi restoranis, mitte koolis. Kool loob sulle baasi ja huvi, edasi on iga sommeljee enda teha, milliseks tema teadmised ja kogemused kujunevad.

Nüüd töötad Hollandis. Jällegi, kus täpsemalt ja mis on sinu igapäevatöö?


Töötan Rotterdamis veinidirektorina FG Restoranide grupis. Meil on hetkel kaks restorani. Kahe Michelini tärniga FG Restaurant ja veidi vabama atmosfääriga FG Food Labs, millel on üks Michelini tärn. Restoranid on naabrid ja seega jagavad ka sama veinikeldrit.

Minu roll on restorani teenindustaset tõsta ja juba praegugi muljetavaldav veinikaart maailma paremikku viia. Viibin igapäevaselt ka restoraniteeninduses, peamiselt meie fine dining restoranis, aga proovin korra nädalas ka teises restoranis saalis olla. Aeg-ajalt olen ka restorani mänedžeri rollis ja kui vaja, siis ka kelner – minu jaoks uus kogemus.

Olen siin kõigest kolm kuud toimetanud ja kontrast Inglismaaga on päris suur. Eks praegu veel kohanen ja proovin leida õiget keskteed, mis siia kõige paremini sobiks. Veinikeldrid tuli ümber organiseerida ja vaikselt hakkab maaletoojate tugevustest ka pilt tekkima. Praegu valin uuele menüüle veine ja on väga huvitav periood.

Millised veinijoojad on hollandlased?


Paar üllatavat erinevust on küll Inglismaaga: šampanja on siin tähtsam kui seal, menüüde wine pairing’u puhul ei serveerita mitte degustatsioonikogust (Inglismaal on tavapärane serveerida 70 cl), vaid terve klaas (kõige populaarsem on üheksakäiguline menüü!) ja klaasiveinide hinnaklass ei tohi restoranis väga kõrge olla.

Inglismaal võtavad nädalavahetusel võib-olla pooled külalised wine pairing’u, Hollandis aga 90% külalistest. Kordades suurem on Hispaania veinide osatähtsus. Ribera del Duerot peab kaardil ikka paar lehekülge olema ja Verdejo on üks populaarsemaid valgeid veine – nii ikoonilised eksemplarid kui ka vähe lihtsamad ja särtsakamad näited.

Kindlasti on Hollandis paremini organiseeritud kogu menüü alkoholivabad võimalused. Saksamaa veinide puhul on nad kindlasti palju avatumad kui traditsioonilisel Inglismaa turul. Restoranikülaline on veinipiirkondade suhtes palju seiklushimulisem. Hollandlased eelistavad lõunasöögile hommikusööki ja see puudutab restorane palju. Näiteks serveerime oma fine dining restoranis lõuna asemel hommikusööki iga nädal teisipäevast neljapäevani. Alguses ei mahtunud see mulle pähe, aga lahendus töötab.

Mida peaksid Eesti veininautijad ja ka sommeljeed õppima Inglismaalt ja Hollandist?


Mõlemal turul on külalistel isiklikud veinikeldrid ja suuremad kogemused vanemate aastakäikudega. Küll see kõik ajaga Eestis ka tekib. Veininautijad peaksid võib-olla rohkem restoranides sommeljeesid proovile panema, sest just nemad teavad, kuidas selle restorani köök veiniga käitub ja omavad ka paremat ülevaadet oma veinikeldrist. Vaikselt hakkab ka Eestis tekkima tasting-menüü pakkumine ja veinipaaritused on kindlasti tore meelelahutus restorani külastamisel.

Mida edasi plaanid, mida toob sulle tulevik?


Keeruline öelda, kuidas mul õnnestub siin muudatusi läbi viia ja mida tulevik toob. Potentsiaal on väga hea ja võib-olla veedan siin veel kaua aega töötades. Ei ole päriselt veendunud, kas Inglismaa puhul oli tegemist minu viimase peatükiga seal. Kindlasti tahaks tulevikus Ameerikas sommeljeena tööd teha. Tundub väga huvitav turg!

Mille järgi sa üldse veine valid? Mille järgi hindad nende olemust?


Restoranile valin veini ikka konteksti järgi. Kas mingi kindla roa kaaslaseks, mingi kindla kategooria parimaks esindajaks – olgu see siis piirkond või viinamarjasort. Mõned veinid peavad olema kindlas hinnaklassis, et nad külalisele solidaarsed tunduksid, mõne veini puhul on hinnaklassist olulisem tema aastakäik ja säilitusajalugu.

Endale valin veini kas olukorra või tuju järgi. Mulle meeldib vein nii tohutult, et kui ta on hea näide oma viinamarja eripärast, veini terroir tuleb esile ja veinimeistri käekiri on sümpaatne, siis mulle meeldib. Sommeljeed omavahel maitsevad pigem ikka šampanjat – ka minu tõsine armastus.

Mida pead enim silmas veini ja toidu sobitamisel?


Esiteks, põhimaitsete reageerimised. Kõigepealt vaatan, kuidas see roog mistahes veini mõjutab ja millised peaksid selle veini nii-öelda parameetrid olema. Teiseks, roa ja veini intensiivsus ning tekstuur. Kui kõik maitsed klapivad, aga veini ja toidu intensiivsus ei klapi, siis ei ole ka sobivust. Vahel maitsed klapivad, aga toidu tekstuur vajab teistsugust suutunnetust ka veinilt. Kolmandaks, kui eelnevad punktid sobivad, siis tuleb leida kas sarnaseid või üksteist täiendavaid maitseid, et tekitada harmoonia. Veel on võimalus tekitada põhimaitsete reageerimise kaudu maitses mõnusaid plahvatusi, teinekord annab roog selleks head eeldused.

Kui leiad koosluse, mis sobib, aga maitsete pikkus ei sobi, siis olenevalt roast on vaja leida kas sarnase karakteriga vein, millel on rohkem värskust, mis mõjutab ka maitsepikkust, või teinekord on vaja isegi suuremat alkoholisisaldust, mis mõjutab samuti pikkust maitsemeeltel. Väga tihti ei õnnestu Micheliniga pärjatud chef’idele öelda, et sellel kammeljal tuleb nahk ära võtta, sest ta võtab veinilt liiga palju hapet maha. Tuleb ikka uus vein leida.

Kui lahendus on käes, siis tuleb maaletoojaga läbi rääkida, et oleks garanteeritud piisav kogus selleks, et saaks hooaja selle veiniga läbi teha (tihti tähendab see kogu turule mõeldud aasta allokatsiooni ära ostmist). Lisaks peab jälgima, et hind oleks külalisele sobiv ja restoranile vajaliku marginaaliga, ühtlasi tuleb tihti garanteerida, et teised sarnase tasemega restoranid sel perioodil sama veini ei kasuta. Kui restoran on tunnustatud, siis on ka oluliselt lihtsam sel teemal läbi rääkida.

Milline oli su viimane tõsine veiniüllatus?


Maitsesin äsja ühte väga muljetavaldavat Austria punaveini „Zweigelti” viinamarjast. Mulle Austria punased väga meeldivad, aga peamiselt teeb tõsisemaid veine Blaufränkisch. Pean ütlema, et üle mitme aasta üllatas Zweigelt mind oma komplekssusega. Väga „täiskasvanud” vein. Kui olla väga täpne, siis oli tegu Thomas Lehneri Zweigelt Kranerwitzl nr 23-ga, aastakäik 2012. Proovige, kui selle veini kätte saate.

Milline aga veini ja toidu koosluse üllatus?


Nii … Tuleb meelde üks seik restorani uue menüü koostamisest. Klassikaline duck à l’orange, mis on paras pähkel igasugusele veinipaaritusele. Pardi nahk teeb suure osa veinidest maitses palju lühemaks. Et kooslus töötaks, peab vein olema väga värske. Pardi naturaalsest maitsest on väga kerge üle sõita. Vein peab seal teadma oma rolli ja laskma pardil esineda. Siis apelsin oma kõrge happega ja väga konkreetse maitseprofiiliga. Meie kastmes oli baasiks ka game jus.

Lahenduseks oli ühe Champagne’i lõunapoolsema küla Balnot’ vein Pinot Noir Coteaux Champenois. Sellel veinil oli nii mõnus särtsakas värskus, ühelt poolt delikaatne, teisalt maitses kontsentreeritud, püüdlikult ja veidralt apelsinine. Olin seda kaks nädalat varem veini tootnud veinimeistriga proovinud ja kui mainitud parti esmakordselt maitsesin, teadsin kohe, mis vein võiks roaga kokku kõlada. Kolm päeva hiljem oli Pinot Noir Prantsusmaalt kulleriga kohal ja nagu peas olin valmis mõelnud, oligi tegemist hämmastavalt ägeda kooslusega. Kuna mainitud veini oli väga vähe toodetud, siis läks nii, et 90% kogu aastakäigu toodangust läks just selle pardiroa kaaslaseks.

Kuidas sa suhtud veinidesse, mis on hakanud tulema Hiinast, Indiast, Iisraelist ja mujalt nii-öelda tuttuutest veiniriikidest?


Ma proovin ennast kursis hoida ka nii-öelda tulevaste veiniriikide toodanguga. Hiinast tuleb juba mõnda aega head veini. Ningxia piiril asuv Helan Mountains on üks tore kant oma Bordeaux’ segudega. Maitsesin hiljuti ka omajagu sama kandi valgeid veine, aga nendega on veidi keerulisem. Riesling oli väga sümpaatne, aga hinnaklassis saab omale vastasteks päris tippriislingud ja keeruline on külalisele põhjendada, miks ta peaks sellise valiku tegema – peale selle, et ta saaks öelda, et maitses valget veini Hiinast. Kaks Hiina veini oli mul muuseas ka Lympstone’is valikus ja need olid üllatavalt populaarsed.

Indiaga tegin esmatutvust jaanuaris, sain proovida paarikümmet erinevat India veini eksemplari. Steven Spurrier alustas koos Piero Masiga hiljuti Indias uut projekti. Maitsesin neid veine, kui need esmakordselt pudeldati ja siis jäi tunne, et nendega läheb veel väheke aega. Viinamarjade kooslused olid võrdlemisi eksperimentaalsed. Jean-Charles Boisset, kes teeb Burgundias crémant’i, valmistab täiesti tõsist vahuveini Akluj piirkonnas.

Iisraeli veine on mul Hollandis veinikaardil kuus ja igaüks on oma kohta väärt. Väga ägedaid veine teevad juudid! Kindlasti ei ole veinimaailm kunagi varem olnud nii kirju ja me kõik võidame sellest. Maitsmist on lihtsalt kõvasti …

Mida sa arvad Eesti veinist? Kas sul on siin ka omad lemmikud – mis need on ja miks?


Ma tunnistan ausalt üles ja piinlik on ka, aga ma pole ammu Eesti veini maitsnud. Vana hea Põltsamaa Tõmmu 2003? Aga Jaanihanso toodang on küll absoluutselt aplausi väärt!

Kes on sinu veinialased iidolid?

David Galetti, Le Gavroche’i kauaaegne peasommeljee ja minu mentor. Mere Restauranti omanik. Elio Machine, Le Gavroche’i Senior Assistant Head Sommelier ajal, kui seal alustasin. Tänu temale õppisin restoranis mõtlema ja käituma. Praegune peasommeljee kahe Michelini tärniga restoranis Bibendum. Gerard Basset MS, MW - iga sommeljee eeskuju. Erakordne sommeljee, erakordne inimene. Ronan Sayburn MS, minu akadeemilise arengu üks suurimaid eeskujusid. Court of Master Sommeliers CEO ja 67 Pall Malli veiniguru. Kindlasti Edouard Oger MS. Edouard on legendaarne sommeljee ja jään alatiseks tänulikuks selle eest, kui palju aega ja energiat on ta minu arenguks panustanud.

Kellelt oled aga kõige rohkem õppinud?

Kindlasti David Galettilt. Olen nii tänulik, et sain teda kaua kõrvalt jälgida ja temalt õppida. Tema maneerid, tema suhtumine külalistesse ja kaastöötajatesse, oskus restoraniteenindust tervikuna näha. Ilma igasuguste akadeemiliste supertiitliteta, aga parim sommeljee, keda oskaks ette kujutada.

Kui sul oleks üks soovitus Eesti veinijoojale, siis mis see oleks?

Kui oled juba praeguseks veinisõber, siis on ilmselt välja kujunenud ka mingisugused maitseprofiilid, mis meeldib ja mis kindlasti ei meeldi. Jaga seda mõtet koos soovitud hinnaskaalaga restoranis oma sommeljeega ning ole avatud uutele viinamarjadele ja veinipiirkondadele. Nii võib leida nii mõnegi uue lemmiku!

Gurmaani lühiküsitlus

Viinamari: „Chardonnay”

Veinipiirkond: Champagne ja Burgundia – viik!

Veinimaja: Coche-Dury

Veinimesiter: Olivier Humbrecht

Kange naps: Gin

Alkoholivaba jook: Jus de Pomme, Famille Dupont, 2017

Viimane suurim õppetund: šampanjapudelite suuruste meeldejätmine Michael Jacksoni näitel

Kelleks tahad sommeljeena saada? Master Sommelier’ks. Esialgu …

Unistuste töökoht: Eleven Madison Parki Wine Director

Millist rariteetveini sooviksid maitsta? 1961. aasta Haut-Brion. On õnnestunud see rariteet viis korda avada, aga ilmselt kunagi enam ei õnnestu.