Eilses Eesti Päevalehe artiklis polnud Yana Toom veel oma otsuses päris kindel, kuid andis mõista, et kaldub riigikogu kohast loobumise poole.

Toom viitas loos oma varasematele väljaütlemistele, et ta ei sooviks jääda riigikogu lihtliikmeks, vaid pigem saada juba siis ministriks. „Aga EKRE-ga tehtavasse valitsusse ma ministriks ei lähe.“

Mis puutub võimalusse riigikogus siis endale vastumeelse valitsuse suhtes punasele vajutada, märkis Toom, et sellest poleks palju kasu, sest siis oleks punasele vajutajaid ikka vaid kaks, millest võimuliidu peatamiseks ei piisaks.

Ka tõi ta esile, et europarlamendi kohast loobumisel peaks ta oma büroo töötajad lahti laskma ja ei saaks jätkata õigusabi pakkumist, millega täna tegeleb.

„Ilmselt ma ei lähe riigikokku,“ resümeeris Toom, kuigi polnud lõplikku otsust veel eilseks langetanud.

Ta sai riigikogu valimistel 6125 häält. Tema asendusliikmena pääseb riigikokku Dmitri Dmitrijev.

Hiljem teatas Toom Facebooki vahendusel, et tema ajend tööst parlamendis loobumiseks on see, et riigikogus üksinda EKRE, Keskerakonna ja Isamaa koalitsiooni vastu hääletamisel poleks mõtet ning akna all ta ei saavutaks midagi.

Ta loetleb:

1. Valimiskampaania käigus olen alati rääkinud, et mind ei köida Riigikogu realiikme roll. Aga ministriks oleksin läinud hea meelega, seda enam, et olime sellisest võimalusest erakonna juhtidega rääkinud. Kuid võimalus saada ministriks koalitsioonivalitsuses EKREga on minu jaoks välistatud, isegi kui selline pakkumine oleks tulnud.

2. Teise variandi – minna Riigikokku, et hääletada koalitsiooni vastu, - olen jätnud kõrvale kahel põhjusel: matemaatiliselt ei otsusta minu hääl midagi – koalitsioon sünnib nii või naa, ja tühikargamine meediakajastuse saamiseks mind ei köida. Igas töös on tähtis tulemus.

3. Riigikogu akna all istumine ei aita kaasa ühegi püstitatud eesmärgi saavutamisele. Euroopa Parlamendi liikme rollis aga jõuan nii mina ise, kui minu Eesti büroo, järelejäänud kuudel palju kasulikku ära teha.

4. Riigikogu liikme mandaat oleks olnud kindlustuspoliisiks võimaliku kaotuse korral maikuu valimistel. Mulle aga ei meeldi selline pehmeks maandumiseks ette valmistumine.

5. Valmistan pettumuse neile, kes soovivad näha iga otsuse taga materiaalset kasu: kui ma oleksin läinud Riigikogusse, oleks Euroopa Parlament pool aastat hüvitanud mulle minu Euroopa ja Eesti palga vahe, ja mu tulevase pensioni sissemaksed oleksid jäänud samaks, nagu oleksin töötanud Euroopa Parlamendis viis aastat, nii et rahas poleks ma midagi kaotanud. Minu ajend ei ole rahaline, vaid rakenduspoliitiline.

6. Last, but not least: koalitsiooni EKREga kiitis heaks erakonna volikogu enamus. Selle asja nimi on demokraatia ja seda mängu mängitakse demokraatia reeglite järgi ning ma kavatsen selles osaleda, mitte jääda kõrvaltvaatajaks.

Poliitiline töö ei eelda tingimata pimesi parteidistsipliini järgimist. Euroopa Parlamendis olen lähtunud sellest, et rahvasaadik on oma mandaadis vaba ja kavatsen seda privileegi ka edaspidi kasutada.