Paar nädalat tagasi toimus põhjapooluse kohal stratosfääri äkiline soojenemine ja õhutemperatuur tõusis seal rohkem kui 50 °C võrra. Selle protsessiga käib tavaliselt kaasas jugavoolu aeglustumine, millega koos muutuvad stratosfääri läänetuuled nõrgemaks ja aeglasemaks. Nende nõrgenemise tõttu pääseb jäine õhumass Euraasia mandrilt (Siberist) ja Kara merelt hõlpsamini lääne poole ning toob meile ja mujalegi Euroopasse pakaselise ilma. Sama fenomeni tõttu jõuab muutunud õhuringluse pärast Arktikasse asemele aga soe õhumass, mis on pärit hoopis väiksematelt laiuskraadidelt.

Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktorant, pilveekspert ja ilmahuviline Jüri Kamenik ütles Fortele, et stratosfääri äkilist soojenemist (mille tulemusena on praegu Euroopas pakane ja Arktikas ebaharilikult soe) on inimtekkelise kliimamuutusega seostada keeruline, kuna andmeid on vähe ja see on protsess, mida igal aastal ei esinegi. "Selle korduvusperiood on mitme aasta tagant ja seosed troposfääri (atmosfääri alumine kiht - Forte) ja stratosfääri vahel on keerukad - selget ja ühest vastust on väga raske anda," sõnas ta.

"Kuna see protsess algab troposfäärist, kus seoses kliimamuutusega vaadeldakse eeskätt aluspinnalähedase õhutemperatuuri kasvu (troposfääri ülapiir pigem jahtub ja tropopaus tõuseb kõrgemale), siis võib eeldada, et kliimamuutus mõjutab selle nähtuse korduvusperioodi küll. Seda on modelleeritud ja tulemused näitavad, et stratosfääri äkilist soojenemist peaks tulevikus hakkama hakkama oluliselt rohkem olema. See tähendab, et kuigi kliimamuutuse kontekstis on talved soojemad ja sajusemad, võib äkilisi ja intensiivseid külmalaineid hakata paradoksaalsel kombel rohkem esinema."