Enne reisi uurisin huvi pärast, et mida ütlevad kohalikud seadused eelkõige tegutsemise kohta enesekaitsesituatsioonis. Tulemused ei ole just kõige julgustavamad.
Pilt on Canterbury linna statistika novembri kohta. 240 vägivaldset kuritegu kuus.

Samal ajal on keelatud kanda kaasas vahendeid et vajadusel end rünnaku eest kaitsta. Seega saab reis mitmeti huvitav olema ja arutluseks teemasid jagub.

Tallinn - Canterbury

Hommikul Pärnust Tallinnasse sõites oli klassikaliselt ilus lumesajuga külm talveilm. Eesti aja järgi kl 16 Londonis oli täitsa kevad. Soe, lund pole, jooksjad teevad trenni lühikese dressiga. Kliimamuutus oli päris põhjalik.


Nii Eesti kui Briti poolel läks lennujaamas check-in kiirelt. Eriti hea oli see et mure kas kohver vastab mõõtudele oli täiesti asjatu - keegi isegi ei vaevunud selle vastu huvi tundma. Stanstedis tunti ainult selle vastu huvi kust lennuki peale tulin. Kõik on siin väga sõbralikud.



Lõpuks sai Lewishamis õige buss leitud ja Canterburisse sõidetud. Vahemaa umbes sama mis Pärnu - Tallinn liinil. Inglismaa on harjumatult lage - metsa ei ole, majad on suuremalt osalt madalad, maksimaalselt kahekorruselised. See - eest väga ilusad. Kohalik kesklinn on fotograafi
jaoks paradiis - nii palju eriilmelisi fassaade külg külje kõrval. Nädala lõpu poole veedan seal kaameraga ilmselt tunde.


Praegune mulje Inglismaast on positiivne, isegi tagurpidi toimiv liiklus eriti ei häiri. Liikluskultuur on siin väga viisakas. Kõik manöövrid toimuvad rahulikult ja ilma liigse stressita. Senini huvitavaim nähtus oli fooridega reguleeritud ringristmik. Muidu ringristmikud toimivad samamoodi nagu Eestis - ringile mineja annab teed ringil olijale, lihtsalt ring sõidetakse teistpidi.


Kahekordsed punased bussid on Londonis ja Canterburys täiesti tavaline nähtus. Kui
ma saan plaani paika mida ma Londonis täpselt näha tahan, siis lähen sinna tagasi korralikult pildistama ja uurima. Ka turvalisuse teema juurde jõuan kindlasti veel tagasi.