“Teen vaatlusi,” raporteeris Anna Haava nimelise Pala kaheksaklassilise kooli IV klassi õpilane Rein Raudvere ajalehes Säde 1967. aastal. Loomulikult oli juttu ilmavaatlustest, mis Reinu leivanumbriks senini. Maalehe esimese numbri ilmumiseni oli jäänud 20 aastat.
Kirjatööd valmisid käsikirjaliselt, läksid postiga Võrust Tallinna.
Kui Võrumaa lehes Töörahva Elu viis aastat töötanud Reinu Maalehte kutsuti, polnud ta paukselt minemas, võttis aja maha. Natuke kahju oli. Natuke reeturlik tundus ka. “Aga uudishimu sai minus võitu, ei asutatud ju toona Eestis sugugi iga päev uut lehte,” meenutab Rein. Küllap oli mõjutajaks ka foon, arvab ta. Õhus olnud tunda, kuidas hinges end maarahvana tundev eestlane lausa janunes Maalehe järele.
Järgnes argipäev töötades kodus ilma kontorita. Vähe veel – ka ilma telefonita. Kattes ning valgustades samas Põlva-, Võru- ja Valgamaa sündmusi. Kirjatööd valmisid käsikirjaliselt, läksid postiga Võrust Tallinna. Hiljem operatiivsuse suurenedes aga liinibussidega. Enamikule sohvritele oli ümbrikke saatev Rein tuntud. Ehk said sest toimetamisest alguse ka Maalehe ristsõnaküljed – hommikul Tallinnast saabunud ja Võrus aega parajaks tegevad bussijuhid nõudsid reporter Reinult alatihti, et olgu Maalehes nende igavuse peletamiseks ristsõnad olla!
Hiljem jõudis tehnikarevolutsioon ka Võrumaale Maalehte. Rein sai naaberkorteriga kahasse telefoni. Veidi hiljem uudiste saatmiseks faksi, mis senini garaažinurka tallele pandud.
Kord kuus tuli pealinnas ülemuste arvamusi-õpetusi kuulamas käia. Sellest piisas.
Esimese ilmaküljeni jõudis Rein 2001. aastal, sest maast madalast ja ilmast ilma on ilm teda huvitanud. Nüüdseks on Rein ilmaasjanduses ka ilmanäitajaks olnud, uusi tuuli toonud. Näiteks välja uurinud, mis on eestlaste lemmiktuul ja milline kõige vastikum lõõtsuja. Õiged vastused siis vastavalt lõuna- ja põhjatuul.
Või siis küsitlus, kas eestlane eelistaks kuiva jaanipäeva või valgeid jõule. Pigem viimast, selgus saja vastaja toel.
Ning milline on levinuim ilmanähtust kajastav perekonnanimi Eestis? Õige vastus on Tuisk, siis tulevad Lumi ja Tuul.
Vaata videost Maalehe veterani tänaseid mõtteid!
Tähtsaimaks, suisa ilmaloovaks tulemiks peab Rein aga seda, et on suutnud meie ilmataatidest isiksused üksteist toetavasse ja arvestavasse klubisse koondada ning panna ka elukutselised sünoptikud taate tunnustavalt tunnistama, ning vastupidi ka. Pole ju vahet, kas prognoos sünnib taevatuuli tudeerides või sipelgate sebimisi silmitsedes.
“Maaleht on kõige ilmalikum leht,” on Reinu toimetamistele tuginedes öelnud meteoroloog-klimatoloog Ain Kallis.
Maalehes seitsme peatoimetaja all töötanud Rein tunnistab, et räägib oma valikute õigsuse kinnituseks tihtipeale mõtetes Juhan Peegliga, me aadet kandvate ajakirjanike õpetajaga. Küsib, mida Juhan, juba kümme aastat manalamees, meie toimetamistest arvab.
Mul on hea meel, et ma pole tühja töötanud.
Ja Rein arvab, et ju oleks Juhan praegust meediapilti vaadates rohkem rahul kui mõne aasta eest, mil totaalne ärapanemine sai meedia põhitõeks ja levinuimaks töömeetodiks. Selliseks töömeetodiks, mida Rein sugugi rakendada ei oska ega tahagi. Kindlasti peab mõni kliki- ja ärapanemishimuline ajalehelaadne toode seda aga suureks puuduseks.
Rein ent tunnistab käsi laiutades, et ei oska kohe sugugi ära panna, temale meediaga kätte antud mõjuvõimu kurjalt kasutada. Peetagu seda siis puuduseks või mitte. “Ma olen ikka püüdnud mõista, mitte hukka mõista,” ütleb ta välja oma kreedo.
Ning kui vaadata kas või Reinu viimastele võitudele, näiteks Põltsamaa roosiaia päästmisele, taimekasvatuse instituudi maa tagasisaamisele või pelgalt ühe päevaga Põlva vähihaigele raviraha leidmisele, siis tulemini on kõikjal viinud ju üksainus mõte: olla hea, mitte ära- panev. “Mul on hea meel, et ma pole tühja töötanud,” võtab Rein oma lihtsal moel kogu tema universumis toimunu kokku. Tema teine pere – Maalehe pere – on sellega päri.