Madalad soised kaldad kahel pool vett libisevad aeglaselt mööda, üks vaade asendub teisega. Tarnamättad vaheldumisi pajuvõserikuga, siin-seal tükati kõrgemat metsa, seejärel roostikuseinad jagamas ruumi pehmete kerges tuules voogavate osjaväludega. Jõe looduslik säng teeb loendamatuid käände ja silmuseid.

Ning kui palju on hääli! Need kontserdid kestavad viimaseid nädalaid ja vaibuvad peagi, juba juuli algul. Kõrkja-roolinnu lõputu trillerdamine põõsastes ja rästas-roolinnu vali käristamine roostikus loob esiplaani. Täpikhuik ütitab madalas tarnade varjus ja rukkirääk krääksub mõnel kuivemal luhal. Hämaruses alustab öösorr pikka ketramist, kusagil kaugel pumpab hüüp, justkui puhuks suurde pudelisse. Ühislaulupidu!

Tund enne keskööd hakatakse süütama tillukesi laternaid. Algul harva ja vähemärgatavalt, hämaruse kasvades aina erksamalt ja arvukamalt on neid näha.