Tallinnas ei jaksa ka kunstihuviline galeriides olevaid näitusi jälgida, kuid Tartus on korternäitus sündmus.
Paljud, ma arvan, on mänginud seda mängu, et vaatad maja ja selle aknaid ning mõtled, millised võiksid olla toad, kujutad ette inimesi. Voronja galeriiks muutuvates inimeste kodudes, kus eksponeeritakse kunsti ühel õhtul, päeval või ka mitmel päeval, nagu viimatisel nn kobarnäitusel Karlovas, on uksed avatud. Saadki sisse minna, ja nüüdiskunst, olgu või su enda kodu seintel, tuleb lähemale.
Gabriela Liivamägi fotonäituse nimi on “Narmastus”. See on sama hea pealkiri kui naise Tartu Uues Teatris mängitud lavastuse “Selgroogupidikoos” oma. Kuidas kellelegi, aga mulle see korternäituste kolmik, mida nägin, seostub väga teatriga.
Arvasin, et ma tean seda Andres Keili küll. Mina ütlen, et ta portreed on halastamatud; tema, no paljud teised ka, et on ilusad hoopis. Ta senised tööd on ... kuidas öelda, liiga teravad ja liiga ausad, see teebki need eriliseks.
