GALERII ja MULJED: Mart Sanderi filmidebüüdi esilinastus ja raamatuesitlus õudusfilmide festivalil

Haapsalu õudus - ja fantaasiafilmide festivali (HÕFF) eelviimasel päeval leidis aset oluline sündmus: linastus Mart Sanderi samanimelisel mononäidendil põhinev thrillerlik õudusfilm "Juhuslik nimetaja", mis on ühtlasi ka mehe debüüt filmirežissöörina, ning esitleti tema uut romaani "Lux Gravis".

Tervitusjookide saatel tutvustas filmi ja hiljem viis läbi ka küsimuste ja vastuste vooru stand-up koomik Ari Matti Mustonen ning ajakirjanik ja tõlkija Ove Hillep aitas kogu õhtut juhtida.

See ei ole esimene ega viimane kord, kui HÕFF-il raamatuid esitletakse: laupäeval oli püsti erinevate kirjastajate raamatulaat ning näiteks tutvustas 2015. aasta festivalil oma teist romaani "Süvahavva" ei keegi muu kui Indrek Hargla. Enne Sanderi debüütfilmi "Juhuslik nimetaja" esitletud romaan "Lux Gravis ehk Raske valgus" ilmus esmakordselt inglise keeles 2008. aastal. Seekord esitleti romaani eestikeelset tõlget, mille eest vastutas Silver Sära.

Pärast raamatuesitlust saigi alguse Sanderi kaua aega töös olnud ingliskeelne unistuste projekt "Juhuslik nimetaja" ("Behind the Random Denominator") esilinastus. Film räägib loo alkohoolikust kirjaniku ja anonüümse helistaja vahel arenevast veidrast ja pöördeid täis kõnelusest. Lugu põhineb Sanderi samanimelisel mononäidendil, mis jõudis ka maailma suurima monoetenduste festivali United Solo raames Broadway lavalaudadele ning teenis parima helilahenduse preemia.

"Juhuslik nimetaja" peaks olema thrilleri sugemetega õudusfilm, kuid mõjus pigem suurepäraselt loodud pingelise õhustikuga müsteerumina, mis meenutas süžeelt näiteks Alejandro Amenábari 2001. aasta õudusfilmi "Teised" ("The Others") ning oli ilmselgelt mõjutatud ka Edgar Allan Poe töödest ja Sanderi isiklikest lemmikutest, nagu näiteks 1963. aasta "The Haunting".

Filmi peaosas on režissöör-stsenarist Sander ise ja tegelikult võib teda lugeda ka ainsaks tegelaseks, sest kõiki teisi (keda on nö. põhirollides 2 veel) näeme ja kuuleme ainult telefoni otsas. Seda ühes kohas aset leidvat, aeglaselt pinget kruviva ja eriliselt hea atmosfääriga müsteeriumit vaadates peab ette arvestama, et film on täis tahtlikult ülemängitud näitlejatöid, raamatulikku või siis mõnel juhul liiga püüdlikku inglise keelt ning koomikat, mida ma ise filmi vaatama asudes kindlasti ei oodanud.

See on humoorikas, mõtlemapanev ja tähelepanu haarav ühemehe-show, mis meenutab isegi Universali 20ndate ja 30ndate klassikalisi õudusfilme. Siin ei ole koletisi, verd ega ebameeldivalt palju tänapäeva horroris kasutatavaid ehmatuskohti, aga on piisavas koguses omapära ja oma nägu. Mida ongi vaja.

"Juhuslik nimetaja" on Eesti mõistes eeskujulik õudusfilm, sest kahjuks pole siinkandis valminud just väga palju õõvalugusid. Kui panna film kõrvuti nendesamade klassikutega, mida Sander lemmikuteks peab või parimate õudusfilmidega läbi aegade, siis jääb see küll kvaliteedilt, sisult ja ambitsioonidelt maha, aga võrdlusest hoidudes ja filmi eraldiseisva teosena hinnates, selgub, et Sanderi nägemus elab oma elu: see eksisteerib tänu temale ja tema stiilile ning seda arvesse võttes on ta hakkama saanud suurepärase filmiga, mis on hea eeskuju kõigile neile, kes tahavad Eestis täispikkasid õudusfilme teha.