HOMSES PÄEVALEHES: Ajaloolane Jaak Valge: „punaseid” vanemaid ei peaks patuks pidama

Presidendiks pürgijate ja nende vanemate minevikku on hakatud päevavalge tooma. Küll on juttu Jaak Jõerüüdi tegevusest 40 kirja ajal, samuti kirjanike liidu partorgina. Marina Kaljuranna puhul aga räägitakse tema ema tööst Nõukogude võimuorganeis KGB kontrollitud osakonnas. Kuivõrd õigustatud selline minevikus kaevamine on?

Kaevamine on ikka õigustatud, ajaloolasena ma peangi seda ütlema. Aga küsimus on pigem selles, mida me nende välja kaevatud faktidega edasi teeme. Kui inimene on olnud sellises ebainimlikus režiimis nagu nõukogude režiim, siis ikka võib tema elus olla sündmusi, mis demokraatlikus süsteemis poleks kuidagi loogilised. Aga kui kõik, mis me Nõukogude ajast leiame, oleks automaatselt halb, siis saaksid ju poliitikas osaleda ainult need, kes on kas väga noored või siis need, kes pole meie ühiskonnas elanud, nagu näiteks Toomas Hendrik Ilves. See poleks ka õiglane.

Kui me nüüd Jaak Jõerüüdi võtame, kes jättis 40 kirjale 1980. aastal alla kirjutamata, siis ta jättis tänapäevases vaates kasutamata võimaluse plusspunkte saada, aga see ei tähenda, et ta oleks miinuspunkte selle sammuga saanud. Me ei tohiks oma minevikku maha salata, küll aga peame seda tasakaalustatult ja kontekstis vaatama.

Kas kusagil on liiale mindud?

Kui on tõesti liiale mindud, siis sellega, et on kistud mingi asi kontekstist välja ja käsitletud tänapäevases taustas. Nii võib ju kõigi inimestega teha. Kui võtta näiteks Marju Lauristini omaaegsed väljaütlemised, siis nende kontekstist väljatirimine oleks ju hullumeelsus.

Kuivõrd õigustatud on vanemate pattude väljatoomine? Või kui mitte pattude esitamine, siis lihtsalt tausta valgustamine?

Põhimõte peaks olema see, et iga inimene on iseseisev isiksus ja vastutab ainult iseenda tegude eest. Samas tausta esiletoomine ei peaks iseenesest olema halb, ehkki euroopalik väärtussüsteem teinekord selle väljatoomist taunib. Küsimus on selles, kuidas me seda hindame. Kui me teame, et Marju Lauristini või Ingrid Rüütli vanemad olid punased, siis võiksime ju sama hästi hoopiski tõlgendada seda nii, et vaata, kui tublid naised neist said vaatamata sellele taustale, suutnud elus või poliitikas läbi lüüa.

Intervjuud Jaak Valgega loe homsest Eesti Päevalehest!