Mikser Kaplinskile: Venemaa on küll viimane koht, kust veendunud patsifistil tasuks tröösti otsida
"Kaplinski arusaam ajaloo ja geograafia rollist geopoliitikas on kummastav. Ta ei näi teadvat või siis mäletavat, et USA ja Venemaa huvid meie regioonis on alati olnud ja on tänagi diametraalselt erinevad," märgib Mikser.
"Ameerika Ühendriigid ei ole iialgi soovinud Eestit okupeerida, liidendada ega meie iseseisvale riiklusele lõppu teha. Venemaa ja tema juriidiline eellane Nõukogude Liit on seda ajaloos mitte ainult kavatsenud, vaid ka teinud. Ja täna juhib sedasama Venemaad president Vladimir Putin, kes peab Nõukogude impeeriumi lagunemist ja seega ka Eesti riikluse taastamist geopolitiliseks katastroofiks, mis tuleb mistahes hinnaga heastada. See tähendab, et Vene presidendi arvates on Eesti (ja teiste endiste "liiduvabariikide") iseseisvus ajalooline viga. Eesti rahvuslik huvi on hoida end sellise liidri ja tema riigi mõjusfäärist võimalikult kaugele. Enamgi veel, see on suisa meie põhiseaduslik kohustus," toonitab endine kaitseminister Mikser.
Mikseri sõnul on põhimõtteliselt eksitav ka Kaplinski väide, et Eesti kuulub täna USA mõjusfääri. "Ei kuulu. Eesti on Ühendriikidega seotud läbi vastastikuse julgeolekugarantii, mis rajaneb lisaks ühistele huvidele ka ühistel väärtustel - demokraatia, isikuvabaduste ja õigusriigi põhimõtete austamisel. Riikide mastaape arvestades on Eesti selles julgeolekupartnerluses mõistagi netosaaja."
Mikser märgib, et kui USA sooviks hõivata Eestit oma mõjusfääri või käsitleks meie territooriumi platsdarmina Venemaa vastu, siis haaraks Washington palju entusiastlikumalt kinni Eesti ja teiste Balti riikide valitsuste korduvatest palvetest paigutada meie pinnale olemasolevast palju suurem väekontingent. "Tegelikkuses ei ürita USA Eestit militariseerida või oma kohalolekut siin põlistada. Ameeriklased täidavad vastutustundlikult oma liitlaskohustusi, kuid suhtuvad väga ettevaatlikult üleskutsetesse oma jalajälge regioonis oluliselt suurendada. Lihtsamalt öeldes, nad on siin meie soovil ja meie huvides, mitte eesmärgiga Onu Sämile uusi territooriume hõlvata.
Ka NATOst rääkides tundub, et Kaplinski kas ei tea või ei mäleta, et meid ei värvatud ega sunnitud sellesse allianssi. Vastupidi, meie NATO-kõlbulikkusesse suhtuti Washingtonis pikka aega suure skepsisega ja NATOsse pääsemine nõudis Eestilt rohkesti higi ja pisaraid. Õnneks mitte verd. Narratiiv, mille kohaselt Washington kasutas ära Moskva nõrkusehetke, et end Kremli tagahoovis sisse seada ja idaeurooplased NATOsse ahvatleda, pärineb Vene propagandavaramust. See ei peegelda mingilgi määral ajaloolist tegelikkust."
Riigikogu väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri sõnul ei seisne Eesti dilemma mitte selles, kas olla Venemaa või USA mõjusfääris, vaid selles, kas olla sõltumatu demokraatlik riik, millel on tugev liitlassuhe ameeriklaste ja lääne-eurooplastega või kuuluda Kremli mõjusfääri, loobudes olulisest osast iseseisva riigi tunnustest.
"Kaplinski ei ütle päris selgelt, millistest komponentidest "Venemaa mõjusfääri kuulumine" tema arvates konkreetselt koosneb. Ent kuna ta kirjeldab mõningaid USA mõjusfääri kuulumise atribuute - Ameerika sõjaväeüksuste kohalolek Eesti pinnal, Eesti toetus Ameerika seisukohtadele rahvusvahelisel areenil - siis võib järeldada, et Venemaa mõjusfäär oleks midagi analoogilist: Eestis paikneksid Vene sõjaväebaasid ja Eesti valitsus avaldaks häälekat toetust Krimmi annekteerimisele. Mõistagi ei saaks selline Eesti kuuluda NATOsse.
Vaadates Venemaa tänaseid satelliite, näiteks Valgevenet, võib aimata, et Kremli mõjusfääris olemisega kaasneks ka kuulumine Kollektiivse Julgeolekulepingu organisatsiooni ja tolliliitu, mis välistaks lisaks NATO liikmesusele ka Eesti kuulumise Euroopa Liitu," nendib Mikser.
Kaplinski arutuskäiku ilmestavadki Mikseri hinnangul ühelt poolt Venemaa ja Putini režiimi õigustamine (Eesti avalik arvamusruum on Kaplinski arvates põhjendamatult russofoobne) ja teiselt poolt tugev antipaatia Ameerika Ühendriikide poliitika suhtes.
"Tundub, et suures osas tuleneb Kaplinski Ameerika-vastasus tema rõhutatult patsifistlikust elufilosoofiast. USA kui planeedi ülekaalukalt võimsaim sõjaline jõud lihtsalt ei saa talle kui sõjavastasele meeldida. Arvamus- ja sõnavabaduse tingimusis on muidugi igaühel õigus olla patsifist ja ka Ameerikat armastama ei saa kedagi kohustada, kuid seda, miks Kaplinski USA-vastasus muutub Putini-Venemaa romantiseerimiseks, on raske ratsionaalselt seletada," märgib Mikser.
"Kui Kaplinskile on vastumeelne asjaolu, et ameeriklased on viimaste aastakümnete jooksul korduvalt kasutanud sõjalist jõudu väljaspool oma riigi piire, siis peaks talle olema teada ka Putini-Venemaa sõjakäigud Gruusia ja Ukraina vastu ning viimane sõjaline avantüür Assadi paariarežiimi toetamiseks Süürias. Nii on Venemaa küll viimane koht, kust veendunud patsifistil tasuks tröösti otsida.
Näib ka, et Kaplinski arvates üks õige progressiivne (või kui soovite, sotsialistist) mõtleja lihtsalt peab olema Ameerika-vastane ja Vene-sõbralik. See mõtteviis, mida Kaplinski jagab teatud määral Briti leiboristide uue juhi Jeremy Corbiniga, tõukub ilmselt nõukogude-aegsest propagandanarratiivist, mille kohaselt oli sotsialistlik süsteem kapitalistide omast ühiskondlikult õiglasem. Vasakpoolsem. (Olgu pealegi vaesed meil kõik, võrdsed on selle-eest kõik, ütleb tuntud laulusalm.)
Ent see arusaam, mis oli omaski ajas vildakas, mõjub täna täiesti absurdsena. Vaevalt saaks keegi tõsiselt väita, et Putini-Venemaa on sotsiaalse õigluse etalon. Tänasel Venemaal valitseb oligarhiline kapitalism, mis püüab end oma rahva silmis legitimeerida suurvene šovinismi ning homo- ja ksenofoobia õhutamise abil. Suurema sotsiaalse õigluse ihalejatele ei pruugi ka Ameerika olla teab mis rollimudeliks, ent sel juhul oleks loogiline kiigata Bernie Sandersi kombel Põhjamaade poole, mitte aga vaadata Venemaa suunas, mille valitsejatel ei ole sotsiaalsest õiglusest ja oma inimeste elujärjest ei sooja ega külma. (Kaplinski kui vasakpoolse mõtleja Putini-kiitus mõjub anakronistlikult veel ka seetõttu, et tema poolt Kremli õigustamiseks toodud argumente kasutavad tänapäeval enamasti hoopis Euroopa äärmusparempoolsed.)
Kaplinskiga võib nõustuda selles, et end Islamiriigiks nimetav äärmusliikumine on muutunud rahvusvahelisele julgeolekule üheks kõige tõsisemaks ohuks. Ent see ei tähenda, et meie võiksime silma kinni pigistada Eestit Venemaa suunast ähvardava ohu suhtes. Veel vähem tähendab see, et peaksime end ise Putini rüppe heitma, kuna ISIS on veel hullem. (Selle loogika järgi peaksin oma Järvamaa sõpradel soovitama hääletada Priit Toobali poolt, sest samas ringkonnas kandideeriv Jaak Madison on veel hullem. Ei, õnneks on ka muid variante!)
Maailmas on tulnud ja tuleb kindlasti ka edaspidi ette väljakutseid, mille lahendamine eeldab USA ja Venemaa koostegutsemist. Üks selline näide oli Iraani tuumalepe ning võib-olla saab kunagi koostööst asja ka ISISe vastases võitluses. Lääne ja Venemaa koostöö ühiste ohtude tõrjumisel ei ole Eesti rahvuslike huvidega tingimata vastuolus, ent kindlasti ei saa keegi eeldada, et me ohverdaksime selle koostöö altarile oma rahvusliku iseolemise. Ka ükski meie liitlane ei ole valmis meie iseseisvust Moskva heasoovlikkuse või koostöövalmiduse vastu vahetama. Seegi on osa ühisest väärtusruumist.
On tõsi, et iga vähegi kriitilise analüütiku jaoks on nii USA ja Lääne-Euroopa riikide kui ka Venemaa poliitika Lähis-Idas viimase aastasaja jooksul koosnenud peamiselt traagilistest vigadest ja eksimustest. See, et USA ründas Saddam Husseini režiimi vigase või manipuleeritud luureinfo toel ei muuda Venemaa tegutsemist Süürias kuidagi õilsamaks. Selle üle, kas Saudi Araabia on suurem "kurjuse impeerium" kui Khamenei juhitav Iraan, võib vaidlema jäädagi. Aga see, et Eestis ei ole ameeriklastel erinevalt Putini-Venemaast vähimaidki imperiaalseid ambitsioone, on vaieldamatu tõsiasi. Ja järeldused Eesti välis- ja julgeolekupoliitilise suuna osas peaksid olema sama ilmsed.
Jaan Kaplinski on kahtlusteta Eesti viimase poolsajandi silmapaistvamaid poeete, ent see asjaolu ei tee temast pädevat arvajat välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel. Täpselt niisamuti, nagu hiilgav karjäär ajukirurgina ei kvalifitseeri Ben Carsonit pädevalt kaasa rääkima Lähis-Ida poliitika ja ajaloo küsimusis. Õnneks ei pürgi Kaplinski (erinevalt Carsonist) täna aktiivselt täitevvõimu teostama. Hea seegi.
Jah, Eestis valitseb arvamusvabadus ja selle raames võib igaüks, sealhulgas Kaplinski, tulla lagedale kuitahes pööraste ja loogikaaugete arutluskäikudega. Kuid kuna Kaplinski kuulumine minuga samasse erakonda ei jää ilmselt tähelepanelikule vaatlejale märkamata, siis kinnitan, et Eesti rahvuslike huvide ja välispoliitilise kursi osas olen ma temaga risti vastupidisel arvamusel. Ja olgu öeldud seegi, et antud küsimuses väljendan erakonna kui organisatsooni seisukohta mina ja mitte tema.
