Lugeja: ülbitsevad noortekambad tuletavad meelde kuumi üheksakümnendaid

Oli üheksakümnendate aastate keskpaik ja tulin TTÜ spordihoonest trennist. Kergejõustik, jõusaal ja sportlik võimlemine – need olid minu alad. Ilm oli karge, juba talvepoolne sügis – tundsin seda, kuna külm hakkas pikkadesse märgadesse juustesse. Olin siis karvane – juuksed ikka allapoole õlgu. Äkki nägin, et läheneb kaks kuju.

Pikem jäi kaugemale, aga pisem tuli minuga tüli norima. Täpselt ei mäleta, mis juttu ta ajas, aga mäletan endas pead tõstnud viha ja hirmu – peksasaamine oli ju õhus. Väike tüüp muutus üha ülbemaks, aga äkitselt tuli suurem teda manitsema, et jätku mind parem rahule.

Ei oskagi öelda, kas nad hakkasid mind kartma, või tuli spordisaalist mõni turskem tüüp, kes nende plaanid segi lõi. Minuga koos tegi trenni paar sellist venda, kes oleks rõõmuga lõdvestuseks mõne päti ära tagunud. Isegi olin tollal elu parimas vormis, aga tänavakakleja närv mul puudub.

Täna, kakskümmend aastat hiljem, on see juhtum veel hästi meeles. Mis oli nende eesmärk? Mind röövida, end kehtestada või lihtsalt ühele karvasele peksa anda? Meeldetuletuseks nii palju, et tollal said karvased aeg-ajalt ikka kiilakate käest peksa ja vastupidi.

Mõni aeg pärast pättidega kohtumist nägin spordihoone lähedal kiirabi ja politseid. Ja olidki samad tüübid, kellest eespool juttu! Olid sattunud vale mehe peale ja said mõlemad armetult kolki. Pärast seda ma neid seal enam kunagi ei näinud.

Loen ja imestan, et täna, aastal 2015 toimub samasugune noortekampade ülbitsemine ja kuritegevus edasi.