Sellest heal juhul kätte saadud 500 eurost maksan ära kommunaalid ja lapsega seotud igakuised kulutused. Alles jääb umbes 100 eurot, mille eest tuleb järgmise palgapäevani süüa osta.

Pärast tööd võimlen internetiavarustes, et leida võimalusi teenida siit-sealt väike lisakopikas. Ühtlasi hoian silma peal töökuulutustel ning kandideerin pidevalt uutele kohtadele.

Õppima pole ma saanud töö kõrvalt minna, kuna siis peaksin piltlikult öeldes kuuse alla kolima. Kahjuks pole mul ka rikkaid vanemaid ega rahakaid sõpru. Ometi pole ma alla andnud ning hoian südames tunnet, et ühel päeval lähevad asjad paremini.

Töötan suures kaubandusketis, kus enamik töötajaid jaotub kategooriatesse vastavalt pädevuse astmele. Kui esimesel nn pädevustasemel on töötajad, kes võivad lihtsalt kaupa välja panna ja laos nähtamatult ringi mütata, siis teise kategooria töötaja võib juba kassas või sooja toidu letis kliente teenindada.

Iseenesest pole sellisel süsteemil tegelikult viga midagi, kuna uued väljakutsed ja suurem pädevus võiks ju töötajat motiveerida. Reaalsuses on asjad paraku nukramad, sest esimese ja teise astme töölise tunnipalga vahe on peaaegu olematu. Kõige madalama astme tööline saab tunnis 2,98 ning järgmise astme tegelane 3,12 eurot. Sealt edasi on vahed veel väiksemad.

Ühest küljest käib tööandja sulle pidevalt peale, et saavutaksid järgmise taseme, aga tegelikkuses tuleb seeläbi juurde ainult vastutust – palgavahe on naeruväärne. Vastutuse suurenemine ilma normaalse palgatõusuta jätab töötajale sisse tühja tunde – läbipõlemine ja kiire lahkumine on sagedane.

Tööandjad, kui tahate supermarketites töötavate inimeste efektiivsust tõsta ning rakendada Soomes läbi viidud uuringuid, siis viige kõrgemate pädevustasemete palk vastavusse kõrgema vastutusega! Praegune süsteem täidab müügisaalid tülpinud töötajatega, kes otsivad endale pidevalt samal ajal uut töökohta.