Lugeja: tund pärast õnnetust läksid inimesed Hobujaama ristmikul politsei silme all punasega üle tee

Eile sattusin Hobujaama bussipeatusesse hetkel, mil seal oli juhtunud õnnetus jalakäijaga. Keskealine mees oli jäänud bussi alla, sest läks punasega üle tee. Miks ma ei imesta? Imestan hoopis, et rohkem alla ei jäänud. Potentsiaali sellel kümne ülekäigurajaga ristmikul oleks palju enamaks.

Kui ma õnnetusest umbes tund aega hiljem sealt möödusin, arvasin, et küllap nüüd inimesed ikka vaatavad mõnda aega, mis värvi tulega üle tee lippavad. Ja mis ma nägin? Vaatamata sellele, et ristmikul oli veel politseiauto ja politseinikud seal seisid, läksid inimesed ikka punasega üle tee. Nii noored kutid kui vanurid. Mõni laps lippas ka nende sabas üle... 

Mitte kedagi ei huvitanud politsei kohalolek! Mitte keegi ei vaevunud austust või kartust üles näitama. Näen tihti sellel ristmikul politseinikke, kes punasega teed ületavaid jalakäijaid rajalt maha võtavad, kuid tean, et neile tehakse vaid hoiatus. Trahvi peetakse justkui liiga karmiks karistuseks. Aga just sellised õnnetused näitavad, et tegelikult ja reaalselt on vaja inimesi trahvida nende ohtliku käitumise tõttu. Eelkõige sellepärast, et nad mitte ei sea ainult enda elu ohtu, vaid annavad masendava eeskuju väikestele lastele. Ise sain hiljuti 40 eurot trahvi maanteel, sest mul põlesid pimedas igaks juhuks ka udutuled. Tõsi, vihma ei sadanud, nähtavus oli hea. Kuid politseinikke see huvitanud, sain trahvi. Nüüd vaatan iga kord hoolikalt üle, et udutuled ei põle. Trahv mõjus.