12.04.2007, 00:00
Et Eestisse jõuaks rohkem lahedaid bände
Tüütavaks on muutunud see virin, et Eestis
käivad ainult vanad roki-peerud ja et korraldajad vist peale Depeche
Mode’i ja Metallica rohkem bände ei tea. Aeg oleks mõned
asjad selgeks teha.
Et üks popp välismaine artist jõuaks Eestisse, peavad kokku langema sellised asjaolud:
• Sama motiveeriv rahaline pakkumine kui Lääne-Euroopa linnadest (kujuneb nii: piletihind x inimeste arv).
• Artistil on aega siia tulla. Kui võrrelda showde tihedust Stockholmis ja Helsingis, siis juba Helsingisse jõuab vähem artiste.
• Artistil on põhjust siia tulla – olgem ausad, siia tulek ei ole kellelegi kunagi eesmärk omaette.
• Eesti jääb artistile geograafiliselt tee peale. Parimad on me šansid, kui bänd plaanib minna ka Venemaale. Kuna suured tuurid liiguvad kõik koos tehnikaga, peavad tuuri-distantsid olema maad mööda läbitavad. Ehk kaudselt oleme mõjutatud ka Vene turust.
• Artist kuulub agendi alla, kes suhtleb Ida-Euroopaga. On olemas ka agente, kelle jaoks meie regiooni ei eksisteeri.
Gwen Stefani näide: popp-plikast on saanud megastaar ja teda tahab KOGU MAAILM. GS-i maailmatuur 2007 kestab 6 kuud ehk umbes 180 päeva, mille jooksul on tal 78 show’d. Jah, me tegime kõik, et see tuur jõuaks otsapidi ka Tallinna. Tuuri lähim punkt, Helsingi, on ju kilomeetrites lähedal, aga mõtteliselt kaugel – Tallinnast algab artisti jaoks Ida-Euroopa ja siin ei aita mitte miski.
Et leidub artiste, keda on võimalik siia edukalt tagasi tuua, nagu Depeche ja Metallica, on veenvaim tõestus teistele bändidele, et siin on turg, kus saab normaalselt töötada (bändi jaoks = et show’d müüvad välja). Ma ei tea ühtki teist regiooni, kus hakataks kohe vinguma, kui mõni artist teist korda tagasi tuleb. Kuidas me saaks nimetada end tõsiseltvõetavaks kontsertturuks, kui iga bänd tohib Eestisse tulla korra elus! Rääkides aga uutest/olulistest indie-bändidest, siis paraku on just see valdkond kõige rohkem balansist väljas. Kui näiteks Arcade Fire mängib Londonis neli õhtut järjest väljamüüdud Brixton Academys (mahutab 4900 inimest), siis mis võiks motiveerida neid tulema Tallinna ja mängima näiteks Rock Cafes heal juhul 1000 inimesele? Sama teema Nine Inch Nailsi, Anthony & the Johnsonsi, Air’i, PJ Harvey ja veel saja bändiga, keda oleme üritanud siia meelitada. Teemaks on siin inimeste teadlikkus ja huvi uue muusika vastu.
Toimiva kontsertturu eeldus on, et kontserdid müüvad välja ja artistid teavad, et siinse turuga saab arvestada. Töö käib selles osas iga jumala päev. Praegu saab teoks vahest 5 protsenti tehtud artistipakkumistest, mõne aja pärast äkki 10 protsenti. Kui nüüd oleks soovi kaasa aidata, siis pressilt paluks vähem vingumist ja rohkem toetust, ning publikult – ostke kontserdipileteid, see on ainus, mis tulevikus uusi artiste siia toob.
* Helen Sildna on kontsertagentuuri BDG Music artist booker.
Et üks popp välismaine artist jõuaks Eestisse, peavad kokku langema sellised asjaolud:
• Sama motiveeriv rahaline pakkumine kui Lääne-Euroopa linnadest (kujuneb nii: piletihind x inimeste arv).
• Artistil on aega siia tulla. Kui võrrelda showde tihedust Stockholmis ja Helsingis, siis juba Helsingisse jõuab vähem artiste.
• Artistil on põhjust siia tulla – olgem ausad, siia tulek ei ole kellelegi kunagi eesmärk omaette.
• Eesti jääb artistile geograafiliselt tee peale. Parimad on me šansid, kui bänd plaanib minna ka Venemaale. Kuna suured tuurid liiguvad kõik koos tehnikaga, peavad tuuri-distantsid olema maad mööda läbitavad. Ehk kaudselt oleme mõjutatud ka Vene turust.
• Artist kuulub agendi alla, kes suhtleb Ida-Euroopaga. On olemas ka agente, kelle jaoks meie regiooni ei eksisteeri.
Gwen Stefani näide: popp-plikast on saanud megastaar ja teda tahab KOGU MAAILM. GS-i maailmatuur 2007 kestab 6 kuud ehk umbes 180 päeva, mille jooksul on tal 78 show’d. Jah, me tegime kõik, et see tuur jõuaks otsapidi ka Tallinna. Tuuri lähim punkt, Helsingi, on ju kilomeetrites lähedal, aga mõtteliselt kaugel – Tallinnast algab artisti jaoks Ida-Euroopa ja siin ei aita mitte miski.
Et leidub artiste, keda on võimalik siia edukalt tagasi tuua, nagu Depeche ja Metallica, on veenvaim tõestus teistele bändidele, et siin on turg, kus saab normaalselt töötada (bändi jaoks = et show’d müüvad välja). Ma ei tea ühtki teist regiooni, kus hakataks kohe vinguma, kui mõni artist teist korda tagasi tuleb. Kuidas me saaks nimetada end tõsiseltvõetavaks kontsertturuks, kui iga bänd tohib Eestisse tulla korra elus! Rääkides aga uutest/olulistest indie-bändidest, siis paraku on just see valdkond kõige rohkem balansist väljas. Kui näiteks Arcade Fire mängib Londonis neli õhtut järjest väljamüüdud Brixton Academys (mahutab 4900 inimest), siis mis võiks motiveerida neid tulema Tallinna ja mängima näiteks Rock Cafes heal juhul 1000 inimesele? Sama teema Nine Inch Nailsi, Anthony & the Johnsonsi, Air’i, PJ Harvey ja veel saja bändiga, keda oleme üritanud siia meelitada. Teemaks on siin inimeste teadlikkus ja huvi uue muusika vastu.
Toimiva kontsertturu eeldus on, et kontserdid müüvad välja ja artistid teavad, et siinse turuga saab arvestada. Töö käib selles osas iga jumala päev. Praegu saab teoks vahest 5 protsenti tehtud artistipakkumistest, mõne aja pärast äkki 10 protsenti. Kui nüüd oleks soovi kaasa aidata, siis pressilt paluks vähem vingumist ja rohkem toetust, ning publikult – ostke kontserdipileteid, see on ainus, mis tulevikus uusi artiste siia toob.
* Helen Sildna on kontsertagentuuri BDG Music artist booker.