Tiit Terik: kes meist siin kaine on?
Terve rida erinevaid ametkondi, vabaühendusi, organisatsioone näevad vaeva, et tõsta inimeste teadlikkust ja hoiatada alkoholi tarbimisega seotud ohtude ja riskide eest. Ilmselt mäletavad paljud kampaaniat „Joome poole vähem“, on näinud reklaame „Ära lase purjus sõpra vette!“ või kuulnud „Kaine grupijuhi“ kampaaniast, mida Kuku raadio juba aastaid korraldanud on. Need on vaid mõned näited, mis ei käi justkui riigi uue poliitikaga kokku.
Purjus riik
Selle kõige valguses tekib küsimus, kas riik on purjus. Mille muuga saab võrrelda 1. juulist kehtivat uut korrakaitseseadust. See annab väga selge signaali ühiskonnale, selge signaali noortele, et riigil pole midagi tänaval joomise vastu. See töötab risti vastupidi nendele püüdlustele, mis alkoholitarbimist vähendada püüavad. Selle sama riigiaparaadi üks pool võitleb alkoholismi ja selle tagajärgedega, teine pool sillutab aga teed joomarlusele. Julgen seaduseandjatele meelde tuletada, et gaasi ja piduri korraga vajutamine ei ole mõistlik. Otsustage siis ära, kas kõikelubav alkoholipoliitika või terve ühiskond.
Kelle huvides selliseid seadusemuudatusi tehakse? Rahva huvides kindlasti mitte.
Tõesti, mõni võib ju rõõmustada, et saab ilma võimalike probleemideta palaval suvepäeval tänaval mõne külma õlle juua. Seadusemuudatus tähendab aga ka seda, et avalikus kohas võib ükskõik kui kangeid alkohoolseid jooke tarvitada. Seda ei pea normaalseks ka ühe Eesti suurima alkoholi tootva ettevõtte Liviko juht Janek Kalvi.
Väga kummaliselt kõlas riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi põhjendus rahvusringhäälingu uudisteportaalile juuni alguses. Muudatus olevat tingitud sellest, et kuna avalikus kohas on alkoholi tarbimine niivõrd massiline, ei suuda politsei ressursside piiratuse tõttu seaduse täitmist tagada. Äkki võiks politseile siis ressurssi juurde anda, mitte seda pidevalt vähenda? Musta huumoriga võiks seda mõttearendust jätkata. Kui me ei suuda igat põlevat maja kustutada, loobume sellest. Kui me ei suuda igale haigele abi anda, loobume sellest...
Kui leitakse, et senine seadus oli silmakirjalik, sest piknikul lonksu siidrit või veini tarvitavate inimeste karistamine poleks otstarbekas, siis võiks ju küsida, et äkki poleks otstarbekas karistada ka kerges joobes juhte, kes sõidavad näiteks kiirusega kuni 30 kilomeetrit tunnis. Kiiremini sõitvaid roolijoodikuid tuleks aga trahvida. Või loobume ka sellest?
Viis viina
Mõne riigikogu liikme selgitused, et alkoholi võib avalikus kohas pruukida vaid eeldusel, et see ei häiri teisi, on lapsikud. Ja kui häirib, kas siis helistan politseisse, kes suudab oma napi koosseisuga reageerida enne kui häirija kaineneb? Kust läheb see joon, millest alates see kedagi segada võiks ja kes seda kontrollima hakkaks? Kas see on üks pudel õlut või pool liitrit viina? Onu Heino teatas „Tujurikkuja“ sketšis, et viis viina on tema piir.
Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josingu sõnul eeldab alkoholipoliitika muutusi nii elanike endi hoiakutes ja käitumises, kuid ka riigipoolseid samme, et piirata alkoholi liigset kättesaadavust. „Riigi alkoholiaktsiisi määrasid kujundades võiks lähtuda põhimõttest, et alkohoolsete jookide jaehinnad peaks tõusma natuke kiiremini kui elanike sissetulekud,“ vahendas Josingut sotsiaalministeeriumi eestlaste alkoholi tarbimise vähenemisest rääkiv pressiteade.
Kas need siis ongi riigipoolsed meetmed, et kallid joogid saaks kohe kiirelt muruplatsil ära tarbida ja siis uute järele minna. Noorus, alkohol ja edukus käiksid justkui käsikäes. Alkoholireklaamid loovad mulje, et napsi võtta on tore ja lõbus, jood ennast seksikaks ja sotsiaalseks. Siinkohal on paslik meenutada, et sõnaraamat on ainuke koht, kus alkohol tuleb enne edukust.
