Lapsena kristlikus koolis käies tundus kõik väga ilus ja tore olevat. Meid kasvatati piibli õpetuste järgi ning meis tekitati tunne, nagu oleksime meie, erinevalt muust maailmast, need kõige õigemad ja puhtamad. Jumala lapsed, nagu meile pidevalt korrutati. See oli aeg, mil ei mõistnudki eriti, mis see religioon õieti on ning miks see paljude jaoks nii oluline on. Küll aga hirmutati meid pidevalt mingisuguse välismaailmaga, mis jääb kooliseintest väljapoole ja kus on palju kurjust, vihkamist ja kadedust.

Osaliselt oli õpetajatel ka õigus, sest maailmas on palju halba ning kurjust, kuid lahterdades kohe kõiki neid inimesi halbadeks, kes ristiusku ei kuulu, näitab pigem piiratud mõtteviisi ja hirmu maailma enda ees. Pidevalt oli kuulda väljendeid nagu "maailma inimesed", kes nagunii lõpetavad oma elu põrgus. Väikse lapsena olid mulle "maailma inimesed" kõik need, kes jäid kooliseintest väljapoole.

Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin erinevate asjade vastu huvi tundma. Mulle pakkusid põnevust sport, telekamängud, koomiksid, märulifilmid – ühesõnaga kõik see ilmalik, mis tegelikult ühele tublile kristlasest noorele eriti ei peaks nagu meeldima. Piiblilood asendusid Ämblikmehe koomiksiga, usufilmide asemele tulid "A-Rühm" ja "Airwolf". Neid vaatasin ma tihti salaja, siis kui vanemaid polnud kodus.

Tundsin, et need filmid kasvatavad minus iseloomu ning on valmistamas mind ette teatud vaimseks revolutsiooniks. Olin ju vanemaks saamas ning otsisin iseseisvust ja teatud mõttes ka vabadust. Paraku religioon mulle seda pakkuda ei suutnud, sest elu selles oli küll roosa ja ilus, kuid samas näis see pidevalt takistavat mu äsja tärganud huvi maailma vastu.

Viiendasse klassi läksin materiaalsete põhjuste tõttu "maailma kooli", kus olid need samad "maailma lapsed", kes kõik pidid religioosse õpetuse järgi põrgusse minema. Minu imestuseks ei erinenud nad eriti mu eelmistest koolikaaslastest ning kuigi mul oli alguses raske nendega sidemeid luua, leidsin ma endale head sõbrad, kellega koos olin kuni keskkooli lõpetamiseni.

Religioon hakkas mu elus üha enam tahaplaanile jääma ja lõpuks ma ei tundnudki enam selle vastu erilist huvi. Kooliaeg möödus koerustükke tehes, pidudel käies ja tüdrukuid taga ajades. Ja see oli tore aeg. Kui ma poleks kooli vahetanud, poleks ma vist elu sees saanud elust nii palju rõõmu tunda. Samuti kasvas minus soov iseseisva elu järele, mis poleks käskudega ette dikteeritud.

Religioonis elades olid mul suured eelarvamused välise maailma suhtes, ma elasin nagu mingis mullis, kus kõik oli ilus ja tore. Väline maailma oli mu vaenlane ning mingis mõttes ka kõik need inimesed, kes religiooni ei kuulunud. Ainsaks jumalaks pidasin ma Jeesus Kristust.

Praegu ma enam religiooni ei järgi ning tunnen ennast palju vabamalt. See küll ei tähenda, et ma elaks mingit lõtva elu, aga ma ei tunne sellist kontrolli oma elu üle. Usun, et kõik usundid peegeldavad jumalat ning ei saa öelda, et üks usund on hea ja teine halb. Samas tasuks enne religioonide uskumist uskuda eelkõige iseennast, sest just seal peituvad paljud vastused meie küsimustele.