Mõeldes 16-aastasele endale, näen ühte õnnetut inimest, kes soovis ainult august välja rabeleda
Mitmed noored on täna mures, mis neist tulevikus edasi saab. Oma hirmu tuleviku ees väljendasid 3 noort loos "Te nõuate meilt liiga palju, me peame ennast lolliks rabelema!" Lugu tekitas ka kommentaariumis terava arutelu, toome välja lugeja Ikka seisukoha.
Lugedes neid noorte kirju tundub, et ka tänase põlvkonna hirmud on samad, mis 90ndatel. Hirm hakkama saamise ja ellu astumise ees, teadmatus, mida tulevik toob.
Kohati tundub mulle aga, et tänased noored on endale püstitanud juba alguses liiga kõrged eesmärgid, oluliseks on muutunud enda hakkama saamise näitamine. Loomulikult peavad olema eesmärgid piisavalt kõrged ja unistused suured, samas peaks püüdma säilitada ka avara mõtlemise nende saavutamiseks ning jätma piisava ajaruumi. Tuleks aktsepteerida seda, et kõike ei saa kohe, vaid ikka järk-järgult.
Mõeldes enda 16-aastasele minale, näen ma ühte õnnetut inimest, kes soovis ainult august välja rabeleda, olla “normaalne” ja aktsepteeritud (olen alkoholiprobleemiga perest) — tõsine puudujääk oli sotsiaalsetest oskustest, nagu suhtlemisoskus, oskus abi küsida jne. Unistused — omada kord kodu, kuhu julgeks sõpru kutsuda, käia ringi nii, et ei peaks hiilima mööda seinaääri, olla iseseisev, et omada võimalust minema kõndida.
Ei ole vaja ka vaestest oludest välja kasvanutel ülearu hädaldada — kui on soovi, siis saab hakkama. Mina läksin tööle 17-aastaselt (kooli kõrvalt), siis töö kõrvalt lõpetasin kutsekooli, siis sain rakenduskõrghariduse ning lõpuks ka bakalaureuse Tartu ülikoolist — miks see nii kaua aega võttis? Sest ma ei julgenud oma madala enesehinnanguga minna üldse Tartu ülikooli uksele koputama (+ mul oli töökoht ja eluase Tallinnas, nii et ma oleksin pidanud lisaks ülikooli astumsiele võõras linnas hankima nii töökoha kui korteri ning selleks mul ei jätkunud julgust).
Tänapäeva noored elavad hoopis teistsuguses inforuumis — vabalt on kättesaadav igasugune kirjandus ja materjal kõikvõimalikelt elualadelt, et leida see ala, millega soovitakse tegeleda ja mis huvitab. Praeguseks elujärguks olen aru saanud, et õnnelik ja edukas tulevik ootab eelkõige neid, kes on leidnud selle “oma” ala, millega tegeletakse hasardiga, sära silmis — milles edasi arenemine inimest ennast huvitab. Kõik alad, mis on “popid” või millega loodetakse “head palka teenida“ — kui see inimest ei huvita, siis pole selle õppimisel või sel alal töötamisel pikas perspektiivis tulevikku. Mõnda aega võib küll välja kannatada, kuid pikema aja vältel tekitab see ainult õnnetu inimese.
Mis puudutab siin mainitud venelasi — teate, ma näen hetkel vene noortel suurt eelist eesti noorte ees, eriti müügialadel — vene noored valdavad nii eesti kui vene keelt. Eesti noored vene keelt ei räägi — ja kui tegemist on müügi või klienditeenindusega, on see suur puudujääk, arvestades kui palju liigub ringi venekeelseid kliente.
Nii et noored — esmalt püüdke aru saada, milline eluvaldkond teid huvitab, milles tahate kaasa lüüa ning sellest lähtuvalt valige tulevane eriala. Häid spetsialiste läheb igal alal väga vaja — vaja ei lähe neid, kes on küll erialal haritud, kuid ei taha tegelikult seda tööd teha — see paistab tööst hiljem välja, uskuge mind. Ja headele spetsialistidele makstakse ka hästi.
