Karli Lambot: Ettevõtluse arendamiseks tuleb muuta maksusüsteemi
Oleme endiselt vaene riik. 2012. aastal teenis keskmine eestlane 7358 eurot ehk kuus laekus pangaarvele 613 eurot. Olime selle näitajaga Euroopas 22. kohal. Viiendal kohal asunud Luksemburgist (keskmine sissetulek 28 814 eurot aastas) lahutas meid endiselt ligi neljakordne erinevus.
Väljaränne ja „demograafiline vetsupott" on reaalsus. Eestist lahkus 2012. aastal Paide linna jagu töö- ja sünnitamiseas kodanikke, täpsemalt 6629 kaasmaalast. Miks inimesed Eestist lahkuvad? Ilmselt moodustab osa tõmbejõust väljeränderiikide kolm-neli korda suurem aastane netosissetulek. Välisrännet veavad naised vanuses 20-44 aastat.
Meie palk ei taastooda enam tööjõudu. 2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kes sai kätte vähem kui 329 eurot, absoluutses vaesuses elas see, kes sai kätte alla 196 euro. Pooltele Eesti töötajatele laekus palgapäeval pangakontole vähem kui 445 eurot. Absoluutne vaesus on Eestis üksikema nägu. Üksikvanemaga leibkondadest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Meie kõrval, siinsamas Eestis elab 23 000 last, kes kasvavad absoluutses vaesuses.
Ka valitsuskoalitsioon tunnistab oma jõuetust. Riigi uue eelarvestrateegia kohaselt tõuseb aastaks 2017 keskmine brutopalk 1189 euro ja keskmine netopalk 970 euroni kuus. Miinimumpalk jääb 320 ja tulumaksuvaba miinimum 144 euro juurde. Tööhõivet prognoositakse säilitada tänasel tasemel, milleks on 628 800 palgasaajat.
Kuigi prognooside aluseks on 3 protsendiline reaalne palgakasv koos SKP ja tootlikkuse samaväärse kasvuga, tuleb tõdeda, et me ei parandada oma kohta Euroopa netosissetulekute edetabelis. Nii kutsuvadki paremerakonnad ise esile vasakpöörde.
Eesti põhiküsimuseks on tõusnud vaesuse ja palgavaesuse vähendamine ning väljarände leevendamine. Üks abinõu oleks tulumaksuvaba miinimumi oluline tõus. Et tõsta see lähiajal 500 euroni, tuleks riigieelarves nihutada maksukoormust suurusjärgus 600 miljonit eurot just omandimaksudele. Kuidas seda teha, et riigi üldine maksukoormus ei kasvaks ning ettevõtlus ei kannataks?
Meie rikkuse loomise mudelis on alati olnud kesksel kohal abi, laenud ja investeeringud, mis tulevad välismaalt. Üheksakümnendatel levis Eesti ettevõtjate ja poliitikute seas arusaamine, et Eestist tuleb teha "Põhja-Euroopa Šveits" ehk rahvusvahelise tähtsusega finantskeskus ja maksuparadiis. Seda kinnistas ilmavaateline seisukoht, et majanduskasv on pöördvõrdelises suhtes maksude tasemega. Islandi kriisist loodetavasti õppisime, mis on meile jõukohane ja mis mitte.
Pisut teine lugu on aga maksuparadiisi ideega. Maksuparadiisi visiooni keskmesse asetus 2000. aastal Reformierakonna teostatud ja maailmas unikaalne maksureform. Selle keskne osa oli ettevõtte teenitud kasumi maksustamise asendamine ettevõtte jaotatava kasumi maksustamisega.
Toonase tulumaksureformi peamine ajend oli Eesti majanduse kapitalivajadus - soov oli sellega kaasata Eesti majandusse rohkem välisinvesteeringuid ja -laene. Mõistagi võimendab taoline maksusüsteem ka kodumaiseid investeeringuid.
Senine edu valem on tänaseks kahtluse alla seatud. 2010. aastal avaldas Praxis uuringu maksureformi mõju kohta majandusarengule. Selles on välja toodud, et pärast maksureformi suurenes ettevõtete deklareeritud kasumlikkus kolm korda. Kasumlikkuse hüppelise kasvu taga oli kindlasti osaliselt nii asjaolu, et uue tulumaksuseaduse tingimustes polnud ettevõtetel enam erilist põhjust saadud kasumeid varjata. Sellele lisandus ettevõtete tulumaksukoormuse alanemine.
Euroopa Komisjoni iga-aastase raporti kohaselt oli Eestis tegelik maksumäär ettevõtlustulule aastatel 1996-1999 keskmiselt 16,7 protsenti ning pärast tulumaksureformi toimus kolmekordne maksukoormuse alanemine.
Kui maksukoormuse alandamise ning majanduskasvu ja heaolu loomise vahel oleks ühemõtteline seos, oleks jõukad riigid seda juba ammu rakendanud. Teadlastel puudub aga üksmeel ettevõtte tulumaksusüsteemi seostest välisinvesteeringutega. Ühed põhjendavad, et ühiskonna heaolu kasvaks rohkem kui kapitali ja tööjõu maksustamine oleks olnud paremini tasakaalustatud.
Soome teadlased on leidnud, et kapitali siirdumine Eestisse on siiski kallim, kui selle reinvesteerimine Soomes ja et suures osas on Eesti maksusüsteemi soodsuse puhul tegemist pettekujutlusega.
On ka neid, kes väidavad, et 2000. aastal toimunud maksusüsteemi muutus on kaasa toonud jaotamata kasumi kasvu ettevõtete kogukapitalis. Aga ettevõtted ei pruugi jaotamata kasumit suunata enam investeeringuteks ning selle asemel võivad nad suurendada hoopis likviidseid varasid. Seetõttu on küsitav üdini positiivne mõju investeeringutele, mida seati maksusüsteemi kehtestamisel üheks põhieesmärgiks.
Tartu Ülikooli teadlased on leidnud, et ettevõtete maksutase ei ole kriitiline tegur ning katsed mõjutada välisinvestorite otsuseid ainult maksusoodustustega on määratud läbikukkumisele. Nagu näitavad paljud uuringud, on muud tegurid nagu kvaliteetse tööjõu kättesaadavus, õiguskindlus, toimiv sidesüsteem ja pangandus, vajaliku tooraine kättesaadavus ja taristu olemasolu maksusoodustustest tähtsamad.
Rahandusminister Jürgen Ligi on küll asunud likvideerima maksuauke käibemaksuseaduses, kuid peamise probleemi osas on muidu nii bravuurikas mees vait. Aivar Sõerdi hiljutine nördimus selle kohta, kui vähe maksavad kommertspangad Eestis ettevõtte tulumaksu, on tegelikult ilmekas skisofreenia ilming. Nimelt ei tohi Reformierakonnas 2000. aastal jõustatud tulumaksureformi kritiseerida ja seda sõltumata sellest, milline on tegelik elu aastal 2014.
Ilmselt valmistas Sõerdile tuska tänaseks tekkinud olukord, kus Eestis asutatud ettevõtete omakapitalis seisab palju selliseid vahendeid, mida ei reinvesteerita enam kohalikku majandusse (nagu oli maksureformi algne idee). Selle asemel keerutatakse neid kusagil välisriikides (deposiitides, aktsiates, väärtpaberites, välja laenates jne), ilma et nendelt Eesti riigile makse makstaks ja Eesti kodanikele mingitki tulu tõuseks.
IRL-i suurim probleem on nende maksufilosoofia vastuolulisus. Nii pidas nende maksuideoloog Tõnis Palts käibemaksu aukudega võitlemist ehk maksukuulekuse nõudmist üldise maksukoormuse kasvatamiseks.
Ka IRL-i maksusoodustused on oma sisult keskaegsed aadliõigused, mis on suunatud ühiskonnas privileegide tekitamiseks. Sellised on tulumaksuvabastused eluasemelaenude intressidele, mille maksavad kinni muuseas ka need, kes ei ole koduomanikud. Samasse kategooriasse kuulub ka maamaksu vabastus kodualuselt maalt. Tänane maamaksu puudumine kodualusele maale annab aga pikas perspektiivis ühiskonnale vale sõnumi.
Maamaks sunnib hoidma maad (ja sellel asuvat kinnisvara) tema sihtotstarbelises ja seega mõistlikus käibes. Linnas on see parim meede võitlemaks tühermaade ja omanikuta seisvate hoonete probleemiga. Maapiirkondades sunnib see aga omanikke viima oma tulundusmaa (põllu- ja metsamaa) tsiviilkäibesse ka olukordades, kus ise ei suudeta seda mingil põhjusel majandada.
Teiseks osutatakse ka koduomanikule olulisi avalike teenuseid, mille eest ta peaks ise maksma. Nendeks on kõige üldisemalt nii riigikaitse kui ka õiguskindlus, et see vara üldse säiliks, kitsamalt aga kohalikud avalikud teenused. See on oluline katteallikas omavalitsuste tulubaasi moodustamisel.
Kolmandaks ei ole õiglane, et maaomanike omandiga seotud avalikud teenused makstakse kinni mingitest muudest maksudest (tarbimismaksudest, tulumaksust vms), kuna sellega lükatakse koduomanike kohustused teiste maksumaksjate ja ka nende kanda, kel puudub kodukinnisvara.
Neile (näiteks vaesuses elavatele pensionäridele), kes kodualust maamaksu sotsiaal-majanduslikel põhjustel ei suuda ise tasuda, tuleb üldisest maksuvabastusest odavam see üksikjuhtumitepõhiselt kompenseerida.
Eesti riiki peavad üha enam üleval palgatöötajad ning mitte omanikud. Tulumaksureformi tulemusel on rahvusvahelises konkurentsivõrdluses Eesti tööjõud ülemaksustatud ja ettevõtted ning kapital alamaksustatud. Meie maksulistest tuludest moodustavad tööjõumaksud - 53,9% (Euroopa Liidus keskmiselt 51,2%); tarbimismaksud - 39,8% (28,7%); ja kapitalimaksud - 6,3% (20,1%).
Tänane valitsuskoalitsioon seda probleemi ei tunneta, mistõttu valitsuse üheks maksupoliitiliseks eesmärgiks on 2014-2017 eelarvestrateegia kohaselt endiselt maksude osalise ümberorienteerumise abil maksukoormuse nihutamine tulu maksustamiselt tarbimise, loodusvarade kasutamise ja keskkonna saastamise maksustamisele. Sellega lükatakse töövõtja maksustamise hetk palga saamiselt vaid selle kulutamisele, ilma et enamike töövõtjate reaalne sissetulek suureneks.
Eesti ühiskonnas on saamas põhiküsimuseks see, kuidas suurendada palgatöötajate sissetulekut ning selle abil vähendada palgavaesust ning leevendada väljarännet. Paljud ühiskonnategelased on leidnud, et Eesti võiks sisse viia 10-15 protsendilise klassikalise ettevõtte tulumaksu, et selle abil alandada tööjõu maksukoormust.
Alternatiivse ideena võiksime tööjõu maksukoormuse osaliselt üle viia hoopis ettevõtete omakapitalimaksuna kapitalitootluse (st kogu jaotamata kasumi) maksustamisele. Maksubaasiks oleks seega ettevõtte omakapital, millest on maha arvatud maksed aktsia- või osakapitali.
Me vajame ettevõtluse arenemiseks uut tasakaaluasendit. Taoline maksusüsteem kehtib meile eeskujuks olevas Šveitsis. Selleks, et tõsta üksikisiku tulumaksuvaba miinimum juba 2016. aastaks 450 eurole kuus, tuleks Eestis kehtestada ca 1,5 protsendiline aastase (ehk 0,125% kuus) maksemääraga ettevõtete omakapitalimaks. Lisaks saaks tulumaksuvaba miinimumi suurendada kodualusele maale taastatud maamaksu laekumise arvelt.
Üldise maksukoormuse säilitamine 32 protsendi tasemel ja osaline nihutamine töövõtjatelt ettevõtjate õlgadele vähendaks hirmu vasakpöörde toimumise ees.
