Keha jahutamine võib anda ajutrauma ravis parema tulemuse
Juba üle kuu aja on kogu maailm tähelepanelikult jälginud Grenoble’i ülikooli haiglas viibivat seitsmekordset vormel 1 sarja maailmameistrit Michael Schumacherit, kes on pärast mäesuusaõnnetust koomas olnud. Aasta jooksul satub üksnes Euroopas haiglatesse ligi miljon ajutraumaga patsienti. Neist
50 000 sureb ja ligi 10 000 jätkab elu raske invaliidina. Kuna senistest intensiivravivõtetest pole sageli küllalt palju abi, otsivad arstid üha uusi võimalusi.
Neli aastat tagasi liitus Põhja-Eesti regionaalhaigla rahvusvahelise uuringuga
Eurotherm3235Trial ja sai üheks esimesest kümnest ravikeskusest, keda see uuring hõlmab. Uuringuga selgitatakse välja, kuidas kehatemperatuuri alandamine (terapeutiline hüpotermia) ajutraumaga patsientide paranemist mõjutab.
Et keha jahutamine võib anda paranemiseks eelise, sellele viitavad PERH-i anestesioloogiakliiniku juhataja ja Eurotherm3235Triali vastutava uurija dr Valdo Toome sõnul varasemad kogemused teistest valdkondadest.
„Rutiinse raviviisina on jahutamine kasutusele võetud elustamise läbi teinud patsientidel,” selgitab dr Toome. Narkoosis hoitava patsiendi kehatemperatuuri alandatakse 24 tunniks 32–33 kraadini ja seejärel soojendatakse ta aegamisi üles. Toome räägib, et jahutamise puhul on tulemus 10–15% parem, seda nii ellujäämise kui ka neuroloogilise kliinilise pildi puhul. Samuti on tõendatud, et lämbuses sündinud vastsündinute jahutamine annab häid ravitulemusi. „Need uuringud annavad alust eeldada, et ka ajutrauma puhul võiks jahutamine kasulik olla,” ütleb dr Toome.
Ta lisab, et Eurotherm3235Triali uuringule on eelnenud vähemalt 29 uuringut, millega on uuritud hüpotermia mõju ajukahjustuse korral. Eri põhjustel on neist ainult kaks tõsiselt arvestatavad. Uuringute hüpotees oli, et kui ajutraumaga patsiendi kehatemperatuuri jahutati vähemalt 48 tunniks, ilmnesid paremad ravitulemused kui näiteks 24-tunnise jahutamise korral. Eurotherm3235Triali uuringuga vaadeldakse, kas kehatemperatuuri alandamine langetab ajukolju sisest rõhku ja kas ravitulemused on paremad.
Eestist 17 patsienti
Uuringusse kaasatud patsiente jälgitakse ja ravitakse ravi- ja kontrollrühmas. Ravirühma määratud patsiendid saavad uuringus osalemise kestel tavapärast ravi koos terapeutilise hüpotermiaga, kontrollrühma patsiendid tavapärast intensiivravi. Rühmade raviefekti hindavad arstid 28. traumajärgsel päeval ja kuue kuu pärast.
Uuringu vastused kogutakse Edinburghi ülikooli. Sellele järgneb mahukas statistiline analüüs, mis annab uuringu lõppedes vastuse, kas hüpotermiaga ravitud patsientide ravi on tavapärast ravi saanud patsientide omast tulemuslikum.
Kokku kaasatakse uuringusse Euroopast ja väljastpoolt seda 600 patsienti, praegu on osalejaid üle 300. Eestist on kaasatud 17 patsienti, kellest seitse on ravirühmas ehk neid on jahutatud ja kümme kuulub kontrollrühma. Toome ütleb, et nimetatud 17 patsienti on valitud 86 ajutraumaga patsiendi seast, sest uuringu jaoks ei sobi sugugi kõik. Osa haigete ajukahjustus on juba liiga suur või vastupidi: ajusisene rõhk ei tõuse uuringuks sobiva kriitilise väärtuseni, mis ületab 20 mmHg, ja neid patsiente ravitakse tavapäraste intensiivravimeetoditega. Peale selle peab uuringu jaoks sobiv patsient vastama teistelegi kriteeriumidele. Kindlasti on vaja lähisugulaste nõusolekut, mille seni on andnud kõik sugulased.
Patsienti jahutatakse vastava seadmega. Lihtsalt öeldes pannakse talle reieveeni kaudu kateeter ja selles ringlev vedelik hakkab aegamööda patsiendi kehatemperatuuri alandama. Sama seadmega soojendatakse patsient ka üles.
Patsiendi kehatemperatuuri hakatakse aegamööda tõstma, kui patsiendi koljusisene rõhk on stabiilne ja püsib madalam kui 20 mmHg, aga mitte enne, kui hüpotermia esilekutsumisest on möödas 48 tundi.
Hüpotermiaga ei pruugi haige ravi piirduda. Kui ka see ei aita, võidakse rakendada kirurgilist ravi (dekompressiivset operatsiooni) või väga sügavat narkoosi.
Üllatavad vastused
Seda, kuidas hüpotermia on seitsmele patsiendile mõjunud, ei saa dr Toome esialgu veel kommenteerida. „Näeme, et järelravis oleme saanud üllatavaid vastuseid mõlemas rühmas.” Ta lisab, et PERH-i
uurijad on saavutanud hea koostöö kõigi ravietappidega – neist sõltub, et info uuringu jaoks sobivast patsiendist jõuaks kiiresti regionaalhaigla uuringumeeskonna arstideni.
„Kiitus kolleegidele, et nad meile kiiresti patsiendist teada annavad, ja saame hakata nõusoleku küsimiseks sugulasi otsima,” ütleb dr Toome. Vahel on arstid isiku tuvastamiseks palunud ka politsei abi, sest haiglasse sattunul ei pruugi dokumente kaasas olla. Aeg on aga ülioluline faktor: time is brain!
Tõenäoliselt lõpeb uuring 2016.–2017. aastal, sest ühes kuus jõuab kõigis Eurothermiga hõlmatud ravikeskustes uuringusse kolm–viis inimest. Paljud ajutraumaga patsiendid ei vasta uuringu tingimustele.
„Aga kui uuritava ravimeetodi efektiivsus on tõestatud, saab see tulevikus kättesaadavaks ning kasutatavaks igas raviasutuses, kus ravitakse ajutraumaga patsiente,” annab dr Valdo Toome lootust.
Uuringud annavad haige lähedastele lootust
Möödunud aastal liiklusõnnetuse läbi teinud mehe abikaasale helistati haiglast kaks päeva pärast õnnetust. „Mulle tehti ettepanek lülitada mu mees Eurotherm3235Triali uuringusse. Olin kohe nõus ja toetan siiani uusi uuringuid või meetodeid, mis võiksid ajutraumaga patsiente aidata. Rühmadesse arvamine ja mittearvamine käis arvuti kaudu. Paraku ei sattunud minu abikaasa sellesse rühma, kus oleks kasutatud keha jahutamist. Mõned päevad hiljem suri ta koomast välja tulemata. Samas olen ma dr Valdo Toomele siiani südamest tänulik. Ta tuli oma puhkuse ajast haiglasse, rääkis kõikide lähedastega ja andis raskel ajal korrakski nii vajalikku lootust.”
