Tema lootus, et avalikkus ei võtaks seda küsimust seekord hüsteeriliselt, ei ole ilmselt määratud täituma, sest sellise väikese omaette riigi pidamine on niigi väga kallis ja kui poliitikud tahavad luua lihtsalt juurde 101 parteilist ametikohta, siis on täiesti loomulik, et suur osa rahvast sellise priiskamise peale pahandab. Seda eriti olukorras, kus Eesti riigivõlg kasvab, rahvastik vananeb ja kahaneb ning eurorahade sissevool ei kesta samas mahus enam väga kaua.

Kuid on üks võimalik kompromiss, millega paljud kodanikud oleksid tõenäoliselt nõus leppima ilma suurema nurinata. Nimelt see, kui rahvasaadikutele isiklike abide palkamiseks vajaminev raha hangitaks Riigikogu liikmete arvu kärpimise kaudu.

Eesti parlament ei ole praegu kaugeltki kõige väiksem Euroopa Liidus. Võib isegi öelda, et see on ebaproportsionaalselt suur. Kui meie rahvasaadikute arvu kolmekümne võrra vähendada, siis oleks Riigikogu liikmete arvult endiselt suurem nii Luksemburgi, Malta kui ka Küprose parlamendist. Lätile jääksime siis alla, aga Lätis elab ka oluliselt rohkem inimesi ning sealgi on juba asutud rääkima saadikute arvu vähendamisest sajalt kaheksakümnele, et see vastaks paremini riigi suurusele.

71 saadikut oleks Eestile täiesti paras ja piisav. Euroopa Liitu mittekuuluva Islandi parlamendis on näiteks ainult 63 saadikut, kuigi seal tuleb teha seaduste kallal kohapeal kahtlemata rohkem tööd kui Eestis, kuhu suurem osa seadusandlusest tuleb teatavasti Brüsselist ja Strassbourgist.

Lisaks sellele, et saadikute arvu kärpimine annaks Riigikogule raha saadikuabide palkamiseks, oleks sellel veel mitmeid kasutegureid.

Kõigepealt olmeline. Praegu istutakse Riigikogu saalis nagu silgud pütis ning seetõttu ei ole tegelikult põhjust imestada, et saal on sageli pooltühi. Saadikute arvu vähendamisel saaks teha järgmise kapitaalremondi käigus suuri ümberkorraldusi, luua saadikutele mugavama töökeskkonna, anda igaühele omaette laua.

Teiseks ühiskondlik: väheneks poliitikute üleproduktsioon, aga kasvaks poliitiline konkurents.

Riigikogulased võivad nüüd muidugi jätkata unistamist, sest seda ju keegi keelata ei saa, aga kui nad soovivad endale tõesti saadikuabisid, siis võiksid nad vaadata asju realistlikult ja hakata astuma samme Riigikogu liikmete arvu kärpimiseks, et saada raha abide palkamiseks.

Riigikogu liikmete arv on pandud paika põhiseadusega. Pöördusin ise paari aasta eest presidendi kui erakondadeülese tegelase poole, et ta kasutaks selles küsimuses oma õigust algatada põhiseaduse muutmist, aga... president ei osutunud jõuluvanaks.

Põhiseaduse muutmine tuleb kiita heaks Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. See tähendab, et kui protsessiga praegu pihta hakata, siis võib 71-liikmeline Riigikogu, kus igal saadikul on oma isiklik abi, koguneda juba pärast 2019. aasta Riigikogu valimisi. See aeg võib näida pikk, aga stabiilsetes demokraatiates võtavadki sellised muutused sageli kaua aega, mõnikord lausa aastakümneid.

Kõik sõltub ainult sellest, kui vajalikuks riigikogulased ise abide palkamist tegelikult peavad. Kui see on nende jaoks tõesti oluline, siis ei tohiks neil ju olla midagi sellise kompromisslahenduse vastu.