Riina Solman: Heategevus on täna Eestis äärmiselt populaarseks saanud
Oleviste koguduse juures juba aastaid kodututele ja vähekindlustatutele jõulupeo üks korraldajatest Riina Solman arvab, et heategevus on kujunenud veidi tagasihoidliku ja kinnise loomuga eestlasele oma südamlikkuse väljendamise vormiks.
"Häid sõnu on paljudel eestlastel raskem öelda, kui oma hoiakuid tegudega väljendada - anda ja kinkida," ütles Solman Delfile.
Tema sõnul on heategevus kõige enam pildil jõuluajal ja seda ei saa kuidagi pahaks panna.
"Oleme lapsepõlvest saadik harjunud jõulusid pidama kingituste saamise ja tegemise ajaks ning et just siis ka kinkimine-annetamine võimenduvad, on üsna loogiline. Lisaks lõppeb firmadel eelarveaasta ning ülejäägiga üldjuhul soovitakse meeles pidada teisi olulisi inimesi või teemasid, mis puudutavad," rääkis Solman.
Talle tundub, et heategevus on planeeritud ja mittejuhusliku iseloomuga. "Hea alge on kogu aeg meie südames olemas, iseasi, kas me seda kuulda võtame ja selle järgi talitame," rääkis Solman.
Ususõbraliku inimesena, kristlasena, ei pea ta inimeste käitumist kunagi juhuslikuks. "Käitumine on alati millestki ajendatud, kas välistest või sisemistest teguritest," ütles Solman.
Ta on arvmusel, et suurema pildi taustal toimetavad meie ümber piltlikult öeldes "hea- ja kurja jõud", mida tasakaalustab pragmaatiline mõistuse hääl ja meie enda füsioloogia, millised impulsid siis inimese käitumist vastavalt ajendavad.
Solman tõi näiteks, et inimesed tunnevad üsna sageli, et peaksime kellegi helistama või midagi tegema mingi positiivse tulemuse saavutamiseks. Enesekesksuses ja egoismis aga jätame lihtsalt selle sisemise hääle kuulamata. Sisemist ja välist alget ning sundi peangi tegelikult süsteemsuse olemasoluks heategevuse juures, sest hea alge meie sees annab üsna süsteemselt märku, et on vaja häid asju sooritada.
"Kui me oma sisemist sundi kuulaksime ja kõik selle hea alge teoks teeksime, oleks maailm ammu parem paik elada," tõdes Solman.
Palju võimalusi head teha
Hea tegemiseks on Solmani sõnul tuhandeid võimalusi. Alustada võiks ikka inimestele suunatud headest ülesehitavatest ja julgustavatest sõnadest. "Oma aja ja tähelepanu andmine teise inimese toetamiseks, tema mõtete ja emotsioonide ära kuulamiseks on materiaalse tegevuse kõrval vaat et tähtsamgi," rääksi Solman.
Tema sõnul kannatab infoühiskonna virvarris inimene kõige enam just pinnapealsete suhete ja üksinduse käes. "Kellelgi pole aega süvitsi minna, lõpuni mõista, südamest südamesse rääkida. Empaatia ja mõistmise tundmine teise inimese suhtes aitab pinnapealsest kiitusest või ka kingitusest enam," on naine veendunud.
Tasakaal iseendas
Ise peab ta kõige olulisemaks, et välise heategemise kõrval tuleks rõhku panna tasakaalu hoidmisele iseendas. "Võib ju mõelda, et kõige rohkem head peame tegema lähedastele enda ümber, sugulastele ja perekonnale, aga tihti võivad ka peresuhted olla pingelised, kurvastavad," tõdes ta.
"Kui heategemine muutub mõttetuks raiskamiseks - tee teisele head kui palju tahes, seda ei hinnata või kasutatakse halvimal juhul lihtsalt ära - tuleb pigem ennast säästa," pani Solman ka aitajatele südamele.
"Siis tuleb head teha iseendale - hoides eemale negatiivsest, mõttetust enese raiskamisest ning hoides "tarku ja mõistlikke" suhteid, panustades sinna, kus mõistmine ja lugupidamine vastu tulevad," soovitas ta.
Elu annetuste mugavustsoonis
Heategevusega aastaid kokku puutunud naine on enda sõnul ühiskonnas täheldanud teatud mõttes trendide ning moesuundade järgmist või nn karja-instinkti.
"Silmapaistev tegelane ütleb, et teeme nii, siis inimesed lähevad korraga ühes ettenäidatud suunas ja kaua," lausus Solman. Teisalt arvab ta, et inimesed ei oma lihtsalt info ületulvas täit pilti ja usaldavad iseenda mõtlemisvõime asemel liialt tunnustatud arvajate seisukohti.
Et see kuidagi heategevusele halvasti oleks mõjunud, Solman ei usu, sest isegi kui lastekodud said ühel hetkel kingitustega üle külvatud, siis seda, mida need lapsed tegelikult vajasid ja vajavad - perekonna ja kasvõi kasuvanemate lähedust ja armastust, ükski heategevusaktsioon anda ei suuda. "Materiaalne üleküllus ja puudus on tegelikult suhtelised mõisted," tunnistas naine.
Siiski möönis Solman, et osa inimesi on õppinud annetusaktsioonide tõttu mugavustsoonis elama, ühelt heategevalt ürituselt teisele käima, kus midagi jagatakse või igast abiorganisatsioonist abi taotlema.
"Ka sellist "äraelamisviisi" on raske lõpuni pahaks panna, sest kõik mis on materiaalne, on suhteline, asendatav, tuleb ja läheb," rääkis Solman. "Annetajatest on siinkohal küll kahju, sest annetaja soovib alati, et tema panus läheks "õigesse kohta", "nendele, kes kõige enam abi vajavad"."
Just selle õigluse tunde ja pettumise ärahoidmise nimel tuleb heategijatel kõige rohkem pingutada, leiab Solman.
