Palju õnne, härra president: halvast meediast, Pynchonist ja rahvusvahelisest IT-karjäärist
Täna tähistab oma 60. juubelit Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. See on ka sobiv hetk, et koos Delfi ja Eesti Päevalehe arvamustoimetusega heita pilk meie vastuolulise presidendi tegemistele kaadri ees ning meenutada hetki, mis võiks pigem varju jääda.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis pole presidendi läbisaamine meediaga (ja mitte ainult!) just kiita. Tõsi, intervjuusid ta annab, aga sealjuures siiski valib, millise „tintla" esindajaga tõsisemalt juttu puhuda. Kuigi tõsist juttu meie president koduste ajakirjanikega rääkida ei taha. Teisest küljest võib presidendist muidugi aru saada - kas sulle meeldiks, kui sinu kodumajapidamise tulu- ja kulupoolt avalikkuses analüüsitaks? Või naise riidekapi sisu?
Eelneva tõttu võib ka mõista, miks täna suurt juubelit pidav riigipea armastab välismaad kodumaast justkui enam. Paralleel on kujundlik, aga selle kujundlikkuse ajendiks on aastaid tagasi Wikileaksi abil avalikkuseni jõudnud Ilvese mõtted, mille kohaselt Eesti riigipea palk on väike ja selle töö võttis ta vastu, sest head alternatiivi ei olnud.
Mõistagi pole Ilvesel avaliku elu tegelase ja riigivõimu esindajana moodsast meediast pääsu - kõrgendatud tähelepanu tuleb ära kannatada, pealegi on tal välisministri ametis ning riigikogu ja Euroopa Parlamendi liikmena olnud üksjagu aega sellega harjuda.
Mõnikord lööb Ilveses välja ka kunagine ajakirjanik ning inglise keele õpetaja. Iseäranis kõnekalt ilmnes lugemus ja armastus keele vastu tema reaktsioonides kohtumisel Briti näitekirjanik Tom Stoppardiga. Tunnistame suure aupaklikkusega, et taolist lugemust, nagu Ilves demonstreeris sel kohtumisel, on Eestis vähestel. Tsitaadid ja teosed, mis on Ilvese peas, on meeletu pagas.
Kui juba kirjandus jutuks tuli, tasub meenutada, et Andrei Hvostov on kirjutanud Iivi Anna Masso raamatu „Omal häälel" põhjal Ilvese kohta järgmist: „Öelda "olin nooruses suur Pynchoni asjatundja", tähendab sõnumit: ma olin maailma kõige cool'im tüüp."
Kadrioru peremehe kõrge Coolness Factor ei piirdu ainult raamatutega - kui on põhjust, kiikab ta üle rinnatise Kadrioru pargi roosiaias esinevat Feisti või kiidab Facebookis Pearl Jam'i uut albumit. 
No ja muidugi ei saa sotsiaalmeediat meenutades üle ega ümber Twitterist, kus sõnasõda nobelist Paul Krugmaniga päris rajuks läks. Samuti on Ilves Twitteris Vene presidenti mõnitanud ja on teada, et see sõnum jõudis ka adressaadini...
Palju on ka neid, kes Ilvese populaarsust ei mõista. Pole oluline, millised on nende täpsed argumendid, mõte jääb samaks - erinevalt näiteks president Arnold Rüütlist ei ole Ilves rahvamees. Pealegi elas ta ju oma elu esimese poole teispool suurt lompi! Lühidalt: on neid, kellele jätab Ilves erinevalt teenelisest agronoomist (Rüütel) või nooruses NSVLi perifeerias väikerahvaid uurinud Lennart Merist alati kuidagi liiga akadeemilise mulje. Isegi trimmeriga võsa lõigates.
Võib-olla on akadeemiline isegi vale sõna - Ilves lihtsalt tundub üleolev ja näib, nagu oleks Eesti tema jaoks paratamatus, mitte süda, armastus ja võimalus. Paljudele Eesti liidritele tuleb Ilvese tegevust vaadates huulile küsimus: kas ta ikka armastab Eestit ja eestlasi?
Ühel päeval saab presidendi ametiaeg otsa (valimised on augustis 2016). Aga muret, et IT-eestkõnelejana tuntust kogunud Ilves tööta jääb, ei ole - küsimus on lihtsalt selles, kummal pool suurt lompi kontor asub. Mitte et see e-riigis suurt rolli mängiks.
Ilvese rahvusvaheline ambitsioon on suur ja oma viimased välisvisiidid on ta pühendanud isikliku IT-karjääri sissetallamiseks. Võimalik, et möödaminnes saab sellest kasu ka Eesti riik, kuid Ilvese kasud on garanteeritud. Eestis on sellist eelistuste tegemist märgatud. Igal tasandil. Ja eks näitlikusta selline olukord ka presidendi nappi positsiooni meie igapäevaelus.
Kui peaminister Ansip suhestub Eesti eluga läbi statistika - ja tal on omamoodi õigus - siis president Ilvese Eesti-pilk on eestlastele tundmatu. Probleemid ja mured, mida näevad valitsus ja kodanikud, on tema jaoks olematud. Piisab, kui mainida sõna "väljaränne".
Seniks - palju õnne, härra president! Või, nagu laulis Marylin Monroe kunagi John F. Kennedy'le, Happy Birthday, Mr. President!
