Tööandja: ei saa öelda, et noored on hukas

Seoses hetkel ajakirjandusse paisatud üldistusega "Eesti noored on kehvad töötajad" on minu arvates tehtud paljudele tublidele noortele inimestele liiga. Hetkel on avaldatud ühe osapoole, töötajaid otsiva restorani omaniku poolne versioon, kes toob välja küll ebaõnnestunud töötajate juhtumid, aga jätab tähelepanuta need töötajad, kes ta restoranis iga päev töötavad ja ehk on saanud asjatu kriitika osaliseks.

Ma ise olen suhteliselt noor, alla 30 veel, kuid siiski oma tööaastate jooksul palganud palju inimesi tööle ja veelgi rohkemaid olen intervjueerinud. On ette tulnud erinevaid inimesi ja seda kõikide vanusegruppide osas.

Kui ma olen töövõtja, siis ma siiski eeldan, et mind kõigepealt kutsutakse intervjuule ja vajadusel rakendatakse proovitööd. Ehk intervjuu käigus saab aimu, kas on tulevase tööandjaga üldse sobivus või mitte. Ja minu kui töövõtja õigus on tööst keelduda, kui mulle pakutud koht ei sobi.

Konkreetsel juhul ei tea me sedagi, kas tööle oodatud inimestega oli sõlmitud eelnevalt tööleping või neid lihtsalt oodati tööle, et nad töö ära teeksid? Töösuhte aluseks on siiski tööleping ja inimene ei pea tegema midagi enne töölepingu sõlmimist, kus on kirjas konkreetselt tööaeg, sealhulgas tööle asumise aeg, töökohustused ja palganumber. Kui töölepingut ei ole sõlmitud, siis ei ole ka kohustust kohale ilmuda.

Tööandjana on minu jaoks määrav aga see, milline on inimene. Kas ma leian inimesega töövestlusel ühise keele, kuid kõige olulisem, kas ma näen inimese sees soovi ja tahet tööd teha. Kõik oskused on õpetatavad ja õpitavad, aga kui ei ole sisemist soovi tööd teha, siis ei tule tööst ka tulemust.

Olen aastate jooksul palganud omajagu inimesi ja suuremas osas noori, just 20-30 aastaseid mehi ja naisi. Kuid iga kord, kui ma kellegi tööle võtan, tunnen ma isiklikku vastustust töötaja ees - ma suhtlen temaga, uurin, mis on hästi ja halvasti, õpetan, arendan ja toetan. Tunnistan, et on olnud ka juhuseid, kus inimene ei jõua õigeks ajaks tööle, sest eelmisel õhtul on olnud mingi üritus või midagi. Aga pärast kolme korda seletamist, et see ei käi töö juurde ja sa oled võtnud omale kohustuse tööl käia kindlatel aegadel ja selle aja jooksul ka tööd teha, on nad aru saanud.

Jah, ajad on muutunud. Mina alustasin aktiivselt töötegemist juba keskkooli ajal: enamik koolivaheaegasid, mõned tööotsad õhtuti pärast kooli. Sageli juhtus nii, et läksin kodust enne vanemaid ja jõudsin tagasi pärast neid, kes käisid täisajaga tööl. Ja ma omandasin tööharjumuse. Kuid ma omandasin ka kogemuse, kuidas õpetada ja suunata teisi inimesi.

Ei saa öelda, et noored on hukas, ei vaevu tööd tegema või neil pole töötegemise harjumust. Jah, tänapäeva mugav ühiskond on loonud sellise keskkonna, kus tõepoolest linnas korteris elades ei ole selliseid koduseid töid, mida noor inimene võiks teha, rääkimata kartulivõtust või puude lõhkumisest, kuigi enamik maal elavaid inimesi neid töid teevad ja paljud noored käivad ka maal oma vanematel või vanavanematel abiks.

Tööharjumuse puudumine on liiga jäik üldistus. Samamoodi võiks ju üldistada keskealiste inimeste kohta, sest väga paljud maapiirkonnas elavad, aastaid ilma tööta olnud inimesed, on samuti minetanud tööharjumuse. Aga kas seda väidet saab laiendada kõikide Eestis elavate keskealiste inimeste peale? Öelda, et kõik keskealised inimesed on minetanud tööharjumuse?

Minu loo sõnum on siiski see, et nii tööandjad kui töövõtjad peavad vaatama enda sisse. Tööandjana pead sa olema valmis panustama neisse inimestesse, keda sa palkad ja ei ole mõistlik eeldada, et lihtsalt palkamise või tööleasumise kokkuleppeni jõudmisel on asi otsustatud ja edasi pole tööandja mure - peaasi et töö kuidagi tehtud saaks. Noortele tuleb anda võimalus, neid suunata ja õpetada, kuniks nad saavad oma tööga hästi hakkama.

Hea töösuhte aluseks on kahepoolne koostöö ja arusaamine, et töötaja tahab teha seda tööd, kuhu ta kandideerib ning tööandja on valmis panustama töövõtja arengusse. Ükskõik, mis valdkonnas töösuhe toimub: toitlustuses, transpordis, IT-s või mõnes muus valdkonnas. Töösuhe on kahepoolne nagu iga teinegi ning töövestlus nagu kohtamas käimine, et leida endale õige partner.