Sõjaväelisel juhtimisel on võrreldes tsiviiljuhtimisega siiski ka üks põhimõtteline erinevus - sõjaväeline juhtimine peab lähtuma eelkõige kriisi- ja sõjaaja vajadustest. Seega tuleb esitada veel üks põhimõtteline küsimus - kuidas toimiks süsteem sõjaajal? Mõistagi ei mõtle ma siin kusagil kaugel toimuvat sõjalist konflikti, kus Eesti kaitsevägi osaleb, vaid sõjategevust meie kodupinnal.

Samad küsimused on paslik esitada ka uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutud kaitseringkondade kaotamise kohta. Vastavad parandusettepanekud kaitseväe korralduse seadusesse on juba jõudnud otsustamiseks Riigikokku. 

Kuidas olemasolev juhtimissüsteem töötab? Miks on kaitseringkonnad sedavõrd tähtsad?

Selleks tuleb kõigepealt analüüsida, kuidas on sõjalist kallaletungi Eesti vastu üldse võimalik teostada.

Kust saaks rünnata

Nii nagu 1918. või 1944. aastal, on nüüdki Eestit võimalik rünnata kahest peasuunast - kirdest ja kagust. Tallinna linn ja nn Suur-Tallinna piirkond on oma strateegilise tähtsuse tõttu luure-diversioonitegevuse ning mere- ja õhudessantide sihtmärgiks nii kukutamisrünnaku laadsete ohustsenaariumite realiseerumise kui ka laiaulatusliku kallaletungi korral.

Tulenevalt Läti riigikaitse olukorrast võidakse Eesti territooriumile tungida ka Valga-Pärnu suunast. Maismaaühendust liitlastega teljel Tallinn-Pärnu-Riia on meil vaja lahti hoida igal juhul, vastasel korral jäävad meie väed Suur-Tallinna ruumis kotti.

Vajadus nelja kaitseringkonna järele ei ole seega laest võetud, vaid tuleneb operatiiv-taktikalistest vajadustest, mida Eesti kui potentsiaalne sõjatander meile esitab. Need vajadused ei ole ajas järsult muutuvad ning jäävad ka kahe- või kolmekümne aasta perspektiivis põhimõtteliselt samaks.

Eesti ongi praegu jaotatud neljaks kaitseringkonnaks. Igaühel neist on oma ülesanded.

Põhja kaitseringkond hõlmab Tallinna linna ning Harju ja Rapla maakonda. Ringkonna põhiülesanne on hoida Suur-Tallinna ruumi oma valduses.

Kirde kaitseringkond hõlmab Ida- ja Lääne-Virumaad, Järvamaad ja Jõgevamaad ning selle põhiülesanneteks on kaitse- ja viivituslahingute pidamine ning sissitegevus oma vastutusalal.

Lõuna kaitseringkond on Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa ja Tartumaa ning selle ülesanded on samad, mis Kirde kaitseringkonnal, ainult oma vastutusala piires.

Pärnu-, Lääne- ja Saaremaad hõlmava Lääne kaitseringkonna põhiülesanne on hoida lahti maismaaühendus meie liitlastega.

Detsentraliseeritus

Praegust, nelja kaitseringkonnaga struktuuri iseloomustav võtmesõna on seega detsentraliseeritus. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi eeliseks on, et seda on raske ja aeganõudev maha suruda, ammugi hävitada.

Suurim oht väikeriigi sõjalisele riigikaitsele seisnebki juhtimissüsteemi liigses kontsentreerituses. Juhtimissüsteemi mahasurumine ja hävitamine on sõjakogemuste põhjal alati vaenlase esmane eesmärk, suurriikide lemmikvõte väiksemate ja nõrgemate vastaste halvamiseks.

Rahuajal vastutavad kaitseringkondade staabid mobilisatsiooni ja sõjaaja kaitseplaanide ettevalmistamise ning reservväelaste arvestuse ja nende õppekogunemistele kutsumise eest. Staabi- ja tagalakeskused administreerivad ringkonna territooriumil paiknevaid väeosi ning tagavad nende logistilise toetuse, samuti korraldavad sõjaaja üksuste relvastuse ja varustuse ladustamist. Käesoleva aasta alguses oli neljas kaitseringkonna staabis (koos staabi- ja tagalakeskustega) hõivatud üle 450 inimese.

Kriisi- ja sõjaajal vastutavad kaitseringkondade staabid muuseas mobilisatsiooni läbiviimise eest vastutusalal ning korraldavad koostööd tsiviilstruktuuridega. Kaitseringkonna ülem juhib sõjaajal (muidugi oma staabile toetudes) brigaadisuurust väekoondist, kuhu kuuluvad nii kaitseväe-põhised kui ka Kaitseliidu üksused ehk teisisõnu kogu sõjategevust oma vastutusalal.

Kriisiaja juhtimissüsteem

See on juhtimissüsteem, mis on üles ehitatud lähtuvalt kriisi- ja sõjaaja vajadustest, süsteem, kus kaitsevägi ja Kaitseliit ühendatakse regionaalsel tasandil ühtselt võitlevaks tervikuks, mis on ka logistiliselt tagatud. Üks ülem (kolonel, kaitseringkonna ülem) vastutab kogu sõjategevuse eest vastutusalal.

Süsteem ei kuku kokku, kui kaitseväe juhataja ja Kaitseväe Peastaap rivist välja langevad. Organiseeritud ja keskselt juhitud vastupanu ei lõpe enne, kuni viimse kaitseringkonna viimane juhtimispunkt on hävitatud. Muidugi on ka see võimalik, aga nõuaks isegi suurriigist vastaselt palju aega ja jõupingutusi.

Mida pakutakse siis uues arengukavas detsentraliseeritud territoriaalse juhtimissüsteemi asemele?

Kogu maakaitse üleandmist Kaitseliidule ning eraldi toetusväejuhatust kaitseväe logistiliseks tagamiseks, seega mitut paralleelselt kulgevat killustunud juhtimisahelat, mis ei oma enne kaitseväe juhatajani väljajõudmist mingit omavahelist kokkupuutepunkti.

Kaitseliit hakkaks paratamatult pidama oma, kaitseväest eraldi sõda, sest Kaitseliidu iseseisev, kaitseväest eraldatud juhtimisahel viiks Kaitseliidu ülema kaudu otse kaitseväe juhatajani. Seejuures ei saa Kaitseliit endale võtta vastutust maakaitse korraldamise eest, sest selleks peaks meie vabatahtlike organisatsioon looma kaitseringkondade staabid juba rahuajal (milleks ta loomulikult kaitseväelt personali ja muid ressursse ei saa), samuti peaks kaitsevägi Kaitseliidule üle andma kaitseringkondade konventsionaalseks sõjapidamiseks mõeldud üksused (jalaväepataljonid, suurtükiväepataljonid jne.) ning neid sõjaajal juhtima. See tähendaks sisuliselt teise kaitseväe loomist, millel puuduks igasugune mõte.

Ega seda kavas polegi. Maakaitse korraldamise üleandmine Kaitseliidule on tühipaljas deklaratsioon. Vastavasisulisi muudatusi Kaitseliidu seaduses ei ole kusagil näha. Kaitseliit ei saaks midagi juurde ning jääks põhiolemuselt samasuguseks nagu praegu.

Küsimus ei olegi selles, et Kaitseliidust tahetaks teha teist kaitseväge. Küsimus on kaitseväes endas, täpsemalt sõjaaja kaitseväe suuruses ja ülesehituses. Kaitseringkondade kaotamine tähendaks seda, et lakkaksid olemast mitte ainult ringkonnaülemad ja staabid, vaid ka kaitseringkondade seni ettevalmistatud üksused ning kaoks raamistik sõjaaja kaitseväe edasiseks arendamiseks ja uute üksuste ettevalmistamiseks.

Sõjaaja kaitseväe suuruseks jääkski kaks brigaadi kuue või kaheksa jalaväepataljoniga. Maakaitse konventsionaalse lahingupidamise mõttes lakkaks olemast, sest teine jalaväebrigaad ei asendaks kuidagi nelja kaitseringkonna puudumist.

Toetusväejuhatus

Kolmas eraldiseisev juhtimisahel tekiks toetusväejuhatuse moodustamisega. Ka see kulgeks eelmistega paralleelselt ja vahepealseid kokkupuutepunkte omamata välja otse kaitseväe juhatajani. Selle ahela nõrk lüli on kõigi kaitseväe mobilisatsiooni ja formeerimisülesannete koondamine ühte punkti. See on suisa ohtlik.

On ülimalt tõenäoline, et toetusväejuhatuse rivist välja langemise korral kaitseväe mobilisatsioon ebaõnnestuks ning sõjategevust poleks võimalik logistiliselt tagada.

Kui Kaitseväe Peastaap ja/või toetusväejuhatus rivist välja lüüa, on kogu kaitseväe uus juhtimissüsteem arvutifriikide keeles väljendutuna maas.

Paradoksaalne, kuid uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutud kaitseväe juhtimisstruktuur on ühtaegu nii ülimalt kontsentreeritud kui samal ajal ka killustunud ja habras. Kuidas on siis võimalik väita, et see on olemasolevast juhtimissüsteemist parem?

Venemaa Lääne sõjaväeringkonna staabi operatiivohvitserid kindlasti juba joonistavad kastikesi ja skeeme, püüdes Eesti kaitseväe uuest juhtimismudelist sotti saada, ning itsitavad pihku - eestlased on täitsa lolliks läinud.

Lätlased-leedulased juba tegid ise endale üks-null ära, nüüd, pärast kümnendipikkust viivitust, on lõpuks ka Eesti oma lõunanaabritele järele jõudmas. Võimalusi on palju - õhuvägi, taktikalised raketid, eriüksused, elektroonilise võitluse vahendid. Mõned täppislöögid ja kogu Baltikumi sõjaline juhtimine on omadega õhtul.

Miks ja kuidas on meie sõjaline riigikaitse säärase katastroofilise juhtimismudelini jõudnud - sellest järgmises loos.